Vikitsitaadid

Harper Lee: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Link
Kruusamägi (arutelu | kaastöö)
788 muudatust
Resümee puudub
1. rida:
[[Pilt:HarperLee 2007Nov05.jpg|pisi|Harper Lee, 2007.]]
'''Nelle Harper Lee''' (28. aprill 1926 Monroeville, [Alabama, USA – 19. veebruar 2016 Monroeville) oli Ameerika Ühendriikide kirjanik.
 
 
16. rida:
:"Näete nüüd, mis te olete teinud?" ütles ta. "Maycomb'is ei ole Appomatoxist saadik lund sadanud. Teiesugused pahad lapsed ajavad aastaajadki sassi."
:Ma murdsin pead, et kas mr. Avery teab, missuguse põnevusega me suvel tema etenduse kordamist ootasime, ja leidsin, et kui lumi ongi meie patupalk, siis maksab küll pattu teha. Selle üle ma ei murdnud pead, kust mr. Avery oma meteoroloogilised andmed sai: kindlasti otse Rosetta kivi käest. (lk 78)
* Atticus kinkis meile õhupüssid, kuid laskma ei õpetanud. Onu Jack andis meile esimesed juhtnöörid, ta ütles, et Atticus ei ole püssidest huvitatud. Üks päev ütles Atticus Jemile: "Mulle muidugi meeldiks, kui te laseksite tagaõues plekkpurkide pihta, kuid ma tean, et te hakkate linde küttima. Laske siniraage[[siniraag]]e niipalju kui te tahate ja tabate, aga pidage meeles, et tappa laulurästast[[laulurästas]]t on [[patt]]."
:See oli esimest korda, kui ma kuulsin Atticust millegi <!--//-->kohta ütlevat, et see on patt, ja ma pärisin miss Maudie'lt seletust.
:"Su isal on õigus," ütles ta. "Laulurästad ei tee midagi halba, nad ainult laulavad meie rõõmuks. Nad ei õgi aedades marju; ei tee pesa viljasalve, ei tee midagi halba, ainult valavad oma südame meile laulus välja. Sellepärast on pafttpatt tappa laulurästast." (lk 104-105104–105)
* "Miss Maudie, see siin on väga vana ümbruskond, eks ole?"
:"Jah, vanem kui linn ise."
51. rida:
:Ma vastasin, et väga meeldib, mis oli vale, kuid teatavates olukordades, kui ei ole midagi parata, on inimene sunnitud valetama. (lk 149)
* Kõigi silmis, kes Maycomb'i seltskonnaelust nii või teisiti osa võtsid, oli tädi Alexandra üks viimaseid aristokraatia esindajaid: tal olid peened pansionikooli ja jahtlaeva kombed; teda peeti asjatundjaks moraaliküsimustes, ta oli meister poetama igasugu vihjeid ja ta oli parandamatu keelekandja. Tol ajal kui tädi Alexandra koolis käis, ei olnud üheski lugemikus juttu inimese sisekahtlustest, ja nii jäigi selle tä<!--//-->hendus talle tundmatuks. Tal ei olnud kunagi igav, ja kui avanes vähimgi võimalus, kasutas ta oma kuninglikku üleolekut: ta korraldas, andis nõu, manitses ja hoiatas.
:Ta ei lasknud kunagi juhust mööda, et osutada teiste perekondade nõrkustele ja sellega Finche veelgi enam ausse tõsta, harjumus, mis Jemile rohkem nalja kui pahameelt tegi: "Tädi vaadaku ikka ette kah, nüüd on ta juba pool Maycomb'i läbi raasinud — enamjagu kõik meie oma sugulased." (lk 149-150149–150)
* Mitte ma ei saanud aru, miks ta seda seda pärilikkust nii tähtsaiks pidas. Mul oli jäänud mulje, et suursugused on need inimesed, kellest teistel kõige enam kasu on, kuid tädi Alexandra oli arvamisel, kuigi ta seda otseselt välja ei öelnud, et mida kauem üks perekond on teatud maalapil kükitanud, seda suursugusem.
:"Siis on ju Ewellid ka suursugused," ütles Jem. Perekond, millesse kuulusid Burris Ewell ja tema vennad, elas, toitudes maakonna abirahadest, juba kolme põlvkonna kestel ühel ja samal maalapil Maycomb'i prügimäe taga. (lk 150)
* Maycomb oli igivana linn. Ta asus Vindi-Valgmalt kakskümmend miili ida pool, sellise linna kohta väga ebasoodsas paigas. Ta oleks võinud asuda jõele märksa <!--//-->lähemal, kui ei oleks olnud Sinkfieldi-nimelist kavalpead, kes ajaloo koidikul kahe pärismaalaste teeraja ristumiskohal kõrtsi pidas — ainukest kogu ümbruskonnas. Sinkfield, kes ei olnud patrioot, hankis laskemoona ühteaegu nii indiaanlastele kui ka valgetele, tundmata huvi selle vastu, kas ta asub Alabama või Jõe-suguharu territooriumil, kui vaid äri õitses. Ja äri õitses kõige hiilgavamalt. siis, kui kuberner William Wyatt Bibb, soovides kindlustada äsjaloodud maakonna kodurahu, saatis kohale maamõõtjad, et need maakonna täpse tsentrumi kindlaks määraksid ja sinna võimudele asupaiga rajaksid. Maamõõtjad, Sinkfieldi külalised, rääkisid oma võõrustajale, et nüüdsest peale kuulub ta Maycomb'i maakonna piiresse, ja näitasid talle punkti, kuhu arvatavasti ehitatakse maakonna keskus. Kui Sinkfield ei oleks oma valduse säilitamiseks julget manöövrit teinud, oleks Maycomb aset võtnud keset Winstoni sood, ülimalt ebahuvitavas paigas. Selle asemel aga sai rummuks, mille ümber Maycomb nüüd kasvama ja laiuma hakkas, Sinkfieldi kõrts, sest Sinkfield jootis oma külalised ühel õhtul maani täis, laskis neil oma plaanid ja kaardid lagedale tuua, siit natuke ära naksata, sinna tsipake juurde panna ja sätitas maakonna keskuse temale kõige paremini sobivasse paika. Järgmisel päeval ta saatis nad tuhatnelja minema, sadulakotis peale kaartide veel viis kvarti džinni — kummalegi kaks ja kuberneri jaoks üks. (lk 150-151150–151)
* Kuna Maycomb rajati kohaliku võimu keskuseks, oli ta vähem räpane kui enamik sama suurusega Alabama linnu. Hooned ehitati sinna soliidsed, kohtumaja uhke, tänavad heldelt avarad. Ameti- ja asjamehi oli suhteliselt palju: seal lasti hambaid välja tõmmata, vankrit parandada, südant kuulata, raha panka panna, hinge päästa ja muulasid tohterdada. Kuid on küsitav, kas Sinkfield Maycomb'ile siiski mitte karuteenet ei teinud. Tema tõttu jäi noor linn liiga kaugele tolle aja ainsast ühiskondlikust liiklusvahendist — jõelaevast, ja inimesel kulus kaks päeva, et maakonna põhjaosast tulla Maycomb'i oma sisseoste tegema. Selle tagajärjel ei kasvanud linn saja aasta jooksul peaaegu üldse, vaid moodustas saarekese puuvillapõldude ja metsasalude lapilises meres. (lk 151)
* Maycomb'is valitses tõepoolest kastisüsteem, millest mina omamoodi aru sain: vanemad inimesed, see praegune sugupõlv, kes oli aastaid külg külje kõrval elanud, tundsid üksteist nagu oma viit sõrme ja nad suhtusid igaühe kehahoidu, iseloomuvarjundeisse ja isegi liigutustesse kui millessegi endastmõistetavasse, mida iga põlvkond oli korranud ja lihvinud. Nii et sellised väited nagu "Iga Crawford topib oma nina teiste asjusse", "Iga kolmas Merriweather on ebanormaalne", "Delafieldide juurest ära otsi tõde", "Kõigil Bufordidel on selline kõnnak" — olid lihtsalt meie igapäevase elu juhised: ära võta üheltki Delafieldilt vastu tšekki, enne kui oled pangas vaikselt järele kuulanud; miss Maudie Atkinsonil on längus õlad, sest ta on sündinud Buford; kui mrs. Grace Merriweather Lydia E. Pinkhami pudelitest džinni näppab, ei ole seal midagi imestada — tema ema tegi sedasama. (lk 152)
63. rida:
:"Pea, pea, poja," ütles Atticus. "Keegi ei kavatse sind ligemas tulevikus saa/ta kusagile mujale kui voodisse. Ma astun ainult korraks miss Racheli juurde sisse, et talle öelda, et sa siin oled, ja küsida, kas sa võid ööseks meile jääda — sa vist tahaksid, eks ole? Ja jumala pärast — anna maakonnale ta muld tagasi, pinna erosioon on meil selletagi muret tekitav."
:Dill vaatas mu isa kaugenevale kujule pärani silmi järele.<!--//-->
:"See tahtis nali olla," ütlesin ma. "See tähendas, et sa pead vanni minema." (lk 162-163162–163)
* Ma juba olin, aga mitte veel päris. "Miks sa seda tegid?"
:Ei mingit vastust. "Ma küsin, et miks sa kodust ära jooksid? Kas ta oli tõesti nii kole, nagu sa rääkisid?"
84. rida:
:"See on pettus. Tädi ütles, et jumal laseb nad korstnast alla. Vähemalt nii ta vist ütles." Tookord, vastupidi tavale, oli tädi hääldamine olnud Veidi segane.
:"Nii see nüüd küll ei ole. Lapsi saadakse üksteise käest. Aga siis see mees muidugi ka — tal on need beebid reas ootamas ja ta puhub neile elu sisse..."
:Dilli mõte uitas juba jälle oma rada. Kaunid asjad hõljusid ta unises peas. Ta võis läbi lugeda kaks raamatut minu ühe vastu, kuid neile kõigile ta eelistas omaenda väljamõeldiste maagiat. Välgukiirusel oskas ta liita ja lahutada, kuid ta eelistas oma hämaruse maailma, kus beebid magasid ja ootasid, et neid nopitaks <!--//-->nagu hommikusi liiliaid. (lk 165-166165–166)
* Ma mõtlen, et Atticus lahendas kõik kriisid oma elus sel teel, et ta asjad ajalehtede "Mobile Register", "The Birmingham News" ja "The Montgomery Advertiser" varjus rahulikult läbi mõtles. (lk 168)
* "Nii et see ei olnudki ban... bande?" Jem püdles silmanurgast. Atticus püüdis naeratust tagasi hoida, kuid ei tulnud sellega toime. "Ei, Maycomb'is meil ei ole mänatsevaid masse ega muud taolist lollust. Ma ei ole kunagi kuulnud mingist bandest Maycomb'is."
90. rida:
:"Ka sellest ma ei ole kuulnud, et Maycomb'is oleks kunagi katoliiklasi olnud, sa ajad siin midagi segi. Kaua aega tagasi, umbes kahekümnendal aastal, <!--//-->oli siin mingi klan, kuid see oli peamiselt poliitilise iseloomuga organisatsioon. Pealegi ei olnud neil siin kedagi hirmutada. Ühel õhtul nad marssisid mööda Sam Levy majast, kuid Sam seisis oma rõdul ja ütles, et nad on vist omadega plindris, sest isegi linad, mis neil ümber on, on tema ärist ostetud. Meestel hakkas nii1 häbi, et nad läksid minema."
:Levyde perekond vastas kõigile nõuetele, et kuuluda parema rahva hulka, nad kasutasid arukalt oma võimeid ja olid elanud juba viie põlvkonna kestel ühes ja samas kohas Maycomb'is.
:"Ku Kluxi enam ei ole," ütles Atticus, "ega tulegi enam kunagi." (lk 168-169168–169)
* Ma saatsin Dilli ikojukoju ja jõudsin tagasi hetkel, kui Atticus parajasti tädile üitlesütles: "...seisan lõunaosariikide naiste huvide eest nagu iga teinegi, kuid mitte selle eest, et inimelu hinnaga kinni pidada mõnest viisakast müüdist." (lk 169)
* Isegi mr. Underwood oli kohal. Mr. Underwoodist ei olnud kasu ühelgi organisatsioonil peale "The Maycomb Tribune'i" — tema oli selle omanik, toimetaja ja trükkija. Ta veetis oma päevad linotüübi juures, karastades end vahetevahel lonksu kirsiveiniga gallonilise mahuga kannust, mis alati käepärast seisis. Ta käis harva uudiste jahil — need tulid <!--//-->talle ise kätte. Räägiti, et ta kirjutab kõik "The Maycomb Tribune'i" numbrid peast kokku ja trükib need ise oma linotüübil ära. Seda võis uskuda. Midagi pidi olema lahti, kui isegi mr. Underwood jahil oli. (lk 169-170169–170)
* Meie isal olid oma veidrused — esiteks, ta ei söönud <!--//-->kunagi magussööki, ja teiseks, ta armastas käia jala. Nii kaua kui ma mäletan, oli meil garaažis alati laitmatus korras "Chevrolet" ja mõnikord tegi Atticus sellega pikki ametisõite, kuid Maycomb'is käis Atticus neli korda päevas kodu ja oma kontori vahelise maa maha, mis tegi kokku umbes kaks miili. Ta ütles, et see on tema ainus sport. Maycomb'is vaadati asjale nii: kui keegi ilma kindla sihita jalutama läks, oli põhjust uskuda, et ta ei ole mingiks sihikindlaks tegevuseks üldse võimeline. (lk 170-171170–171)
* Maycomb'i vangla oli kõige aukartustäratavani ja kõige näotum maakonna avalikest hoonetest. Atticus ütles, et see nagu olnuks ehitatud onupoeg Joshua St. Clairi plaani järgi. See oli kindlasti kellegi unenägu. Täiesti kohatu linnas, kus kauplustel olid sirged fassaadid ja majadel kiiljad katused, kujutas Maycomb'i vangla endast miniatuurset gooti stiilis vallatust, mille laius võrdus ühe ja kõrgus kahe kongiga, ning mida ilustasid tugikaared ja tillukesed parapetid. Hoone fantastilist ilmet rõhutasid veelgi ta punastest tellistest esikülg ja jämedad raudtrellid kiriklikult kaarjate akende ees. Vangla ei seisnud mitte üksildasel künkal, vaid oli kiilutud Tyndale'i rauakaupluse ja "The Maycomb Tribune'i" toimetuse vahele. Vangla oli ainus hoone Maycomb'is, mis vaidlusi esile kutsus: laitjad väitsid, et <!--//-->see olevat nagu Victoria-aegne väljakäik, pooldajad aga ütlesid, et see andvat linnale soliidse ja esindusliku välimuse ja ükski võõras ei teadvat kahtlustada, et see on neegreid täis. (lk 170-171170–171)
* Hommikulauas sõid kõik pika hambaga, välja arvatud Jem, kes keeras kinni kolm muna. Atticus jälgis teda siira imetlusega; tädi Alexandra rüüpas kohvi ja temast kiirgas põlastuse laineid. Lapsed, kes öösiti majast välja hiilivad, on perekonna häbiplekid. (lk 181)
* Kohalik rahvas pidas mr. Underwoodi jumalavallatuks, labaseks mehikeseks, kellele ta isa oli mingis naljajaburuses andnud nime Braxton Bragg, ja poeg oli seda kogu oma eluviisiga õigustada püüdnud. Atticus ütles, et neist, kellele anti lõunaosariikide armeekindralite nimed, said pikapeale joodikud. (lk 181)
107. rida:
:Noh, Jemist võis ju loota, et ta hakkab inimesi paremini mõistma, kui veel kasvab, aga endast ma seda ei uskunud. "Katsugu Walter veel oma nägu koolimajja näidata — ega ta eluga ei pääse," kinnitasin ma. (lk 182)
* Kolinal sõitis mööda vankritäis naisi. Neil olid puuvillased päevakübarad ja pikkade varrukatega kleidid. Kutsariks oli viltkaabuga habemik. «Seal sõidavad mennoniidid," seletas Jem Dillile. "Nemad ei kanna nööpe." Mennoniidid elasid sügavas laanes, tegid oma ostud peamiselt sealpool jõge ning Maycomb'is käisid ainult harva. Dill vaatles neid huviga. "Neil kõigil on sinised silmad," seletas Jem, "ja mehed ei tohi pärast abiellumist enam habet ajada. Nende naistele meeldib habemekõdi." (lk 183)
* Muula seljas ratsutas mööda mr. X Billups ja lehvitas meile. "Ta on imelik mees," seletas Jem. "X on tema eesnimi, mitte nimetäht Ükskord ta oli kohtus ja temalt küsiti ta nime. Ta vastas: X Billups. Kirjutaja palus seda korrata tähthaaval, ja tema ütles: X. Kirjutaja palus veel kord ja tema ütles jälle: X. Nii nad jantisid, <!--//-->kuni Billups kirjutas paberilehele X ja hoidis seda kõrgel, et kõik näeksid. Temalt küsiti, kust ta säärase nime sai, ja ta ütles, et isa-ema panid selle niimoodi kirja kui ta sündis." (lk 183-184183–184)
* Protsess oli suursündmuseks. Lasilate ääres ei olnud enam ruumi ühelegi loomale ja iga võimaliku puu alla olid pargitud muularakendid. Kohtumaja väljak kirendas einetajaist, kes ajalehtedel istudes küpsiseid ja siirupit sõid ning klaaspurkidest sooja piima peale jõid. Mõned närisid külma kana või külma seakarbonaadi Jõukamad kihutasid oma toidu alla rohukauplusest ostetud coca-colaga, juues seda vatsakatest soodavee klaasidest. Kräämikud lapsed ajasid üksteist rahvasummas taga ja imikud nosisid emade rinda.
:Väljaku kaugemas nurgas istusid neegrid vaikselt paikese lõõsas, süües sardiine ja kuivikuid ning rüübates peale vängemalõhnalist nehi-colat. Koos nendega istus mr. Dolphus Raymond.
113. rida:
:Ja nii see paistiski olevat: mr. Dolphus Raymondi suust ulatusid kaks kollast kõrt pruuni paberikoti põhja.<!--//-->
:«Pole sihukest asja veel eluilmas näind,» pomises Dill. «Kuidas see tal laiali ei jookse?»
:Jem kihistas naerda. "Tal on seal coca-cola pudel viskiga. Et daamid ära ei ehmataks. Küll sa näed, nii ta imeb seal kogu õhtupooliku, vahepeal ainult käib pudelilt täitmas, ja siis aga jälle." (lk 185-186185–186)
* "Miks ta mustade hulgas istub?"
:"Teeb seda alati. Ju nad meeldivad talle rohkem kui meie. Ta elab omaette kuskil maakonna ääremail. Tal on neegrist naine ja terve kari segaverelisi lapsi. Ma näitan sulle mõnda neist, kui juhtun nägema."
131. rida:
:"Vahel ei saagi, kui sa ei tea, kes nad on. Aga ta on pool Raymondit, usu mind."
:"Kust sa aru saad?» küsisin ma.
:"Ma ju ütlesin, Nirksilm, et sa pead teadma, kes nad on." (lk 186-187186–187)
* "Aga kus sa tead, et meie neegrid ei ole?"
:"Onu Jack Finch ütleb, et seda ei saagi päris kindlalt teada. Ta ütleb, et niipalju kui tema meie sugupuud on uurinud, ei ole Finchide hulgas neegreid, aga kes teab — mõni meie esiisa on võib-olla vana testamendi päevil tulnud otse Etioopiast."
139. rida:
* Vandemehed istusid vasakul kõrgete akende all. Päevitanud ja kiitsakad, paistsid nad kõik olevat farmerite seast ja see oli ka loomulik: linnaelanikud kuulusid harva vandekohtu koosseisu, sest nad kas taandati või vabastati sellest kohustusest. Kaks meest nägid välja umbes nagu ülesmukitud Cunninghamid. Praegu nad istusid kõik sirgelt ja pringilt. (lk 190)
* Kohtunik Taylor istus kohtunikutoolil, sarnanedes vana unise haiga, kelle nina all vehkles küresti kirjutaja, tema juhtkala. Kohtunik Taylor nägi välja nagu enamik kohtunikke, keda ma olin kohanud. Sõbralik, hallipäine ja kergelt punetava näoga, käitus ta kohtus jahmatama paneva vabadusega — tõstis mõnikord jalad lauale ja puhastas tihtipeale taskunoaga küünealuseid. Poolte pikkade vaidluste kestel, eriti pärast lõunasööki, võis jääda mulje, nagu tukuks ta, kuid keegi ei lasknud end sellest enam petta pärast juhtumit, kui keegi advokaat kord virna raamatuid põrandale lükkas, lootuses kohtunikku üles äratada. Silmi avamata oli kohtunik Taylor tookord sosistanud: "Mr. Whitley, kui te mõtlete seda veel kord korrata, läheb see teil maksma sada dollarit." (lk 190)
* Ta oli hea seadusetundja, ja kuigi võis paista, et ta võtab oma tööd liiga kergelt, hoidis ta iga ettetulevat <!--//-->protsessi kindlalt ohjas. Üksainus kord oli ta kohtus kimbatusse sattunud ja selle olid põhjustanud Cunninghamid. Vanas Sarumis, nende põlises kodutalus, elas kunagi kaks eri perekonda, kellel õnnetuseks oli ühesugune nimi. Cunninghamid abiellusid Coninghamidega ja nimede õigekirjutus jäi puhtakadeemiliseks asjaks — kuni ühel Cunninghamil ühe Coninghamiga maavalduse asjus lahkarvamisi tekkis ja nad asja kohtu lahendada andsid. Kohtus tunnistas Jeems Cunningham, et tema ema, ise tegelikult Coningham, kirjutas paberitele ja mujale alla Cunningham, sest ta kirjaoskus jättis soovida, samuti nagu ta lugemisoskuski, ja õhtuti, kui ta istus oma eesrõdul, eksles ta pilk mõnikord kusagil kaugel ringi. Olles kuulanud üheksa tundi Vana Sarumi elanike ekstravagantseid tunnistusi, lõpetas kohtunik Taylor selles asjas menetluse. Kui temalt põhjendust päriti, vastas ta: "Poolte kokkulepe." Ning avaldas lootust, et nii hagejad kui kostjad on rahuldatud, kuna nad said end kohtus tühjaks rääkida. Peamiselt seda nad olid soovinudki. (lk 190-191190–191)
* Kohtunik Tayloril oli üks huvitav harjumus. Ta lubas kohtusaalis suitsetada, kuigi ta ise ei olnud suitsumees. Kuid mõnel harval juhul võis näha, kuidas ta pika sigari suhu pistis ja seda aeglaselt närima hakkas. Raashaaval kadus süütamata sigar lõplikult, et mõne tunni pärast uuesti nähtavale ilmuda lameda libeda tombuna, millest vägi oli välja imetud ja juba kohtunik Taylori seedemahladega segunenud, ükskord ma küsisin Atticuselt, et kuidas mrs. Taylor tahab teda niimoodi suudelda, kuid Atticus vastas, et nad ei suudlegi kuigi palju. (lk 191)
* "Igatahes, kui ma sinna jõudsin, oli tüdruk halvas korras, ja silm oli siniseks löödud."
158. rida:
:Aga ega kärbestelgi seal kiita põli olnud, sest Ewellid töötasid prügimäe iga päev põhjalikult läbi ja nende vaeva vili (mis süüa ei kõlvanud) muutis nende onni ümbruse nagu hullumeelse lapse mängumajaks: tara aset täitsid oksarondid ja harja- ning muude tööriistade varred, millele olid otsa pistetud roostetanud haamripead, kõverahambulised rehad, labidad, kirved ja kõplad, kõik okastraadi tükkidega kokku pandud. See barrikaad ümbritses õue, kus vedelesid vana fordiloksu riismed, väljavisatud hambaarstitool, igivana jääkapp ning muud väiksemat kribu-krabu; vanu kottasid, ajast ja arust raadioaparaate, pildiraame ja plekist konservipurke, mille kallal heas lootuses siblisid kõhnad kollased kanad. (lk 196)
* Möödunud jõulude ajal, minnes täitma linnapea palvelt, võttis Atticus meid endaga kaasa Maanteelt viis sillutamata tee prügimäeni ja sealt umbes viissada jardi Ewellite majast edasi väiksesse neegriasulasse. Et prügimäelt maanteele tagasi pääseda, tuli kasutada kas tagasikäiku või sõita lõpuni ja seal ringi pöörata; enamasti pöörati ringi neegrite eesõuedes. Detsembri härmasel videvikutunnil paistsid nende onnid kenad ja kabedad, kui korstnatest tõusis kahvatusinist suitsu ja ukseavad ergasid tuledest, mis merevaiguna lõõmasid kolletes, õhus levisid meeldivad lõhnad: kanapraad ja karbonaad, krõbe kui videviku õhk. Jemi ja minu haistmine tundis ära ka veel oravaprae, kuid selleks, et eraldada opossumit ja küülikut, ölr tarvis maal kasvanud Atticuse nina. (lk 197)
* Ma vist pean siin teile ühe asja ära seletama. Ma olen kuulnud, et advokaatide lastel, kui nad näevad oma isa või ema kohtus vaidluste tules, tekib väär kujutlus: nad peavad, prokuröri oma vanemate isiklikuks vaenlaseks, nad piinlevad ja imestavad, nähes neid vaheajal mõnikord isegi oma piinajate käevangus saalist väljuvat. Jemi ja minu. puhul ei olnud see nii. <!--//-->Meie ei saanud mingit traumat, nähes oma isa võitmas või kaotamas. Mul on kahju, et selles suhtes mul ei ole teile pakkuda midagi dramaatilist: kui ma seda teeksin, oleks see võlts. Siiski me saime aru, kui vaidlus muutus teravamaks kui professionaalselt vajalik — seda küll rohkem teiste advokaatide kui oma isa jälgimise põhjal. Ma ei olnud kogu oma elu jooksul kuulnud, et mu isa oleks häält tõstnud, välja arvatud ühe poolkurdi tunnistaja puhul. (lk 197-198197–198)
* "Kas teie olete Mayella Ewelli isa?" oli järgmine küsimus.
:"Ja kui ka ei oleks, siis põle änam parata, sest ta memm on surnud," oli vastus.
173. rida:
:"Kas te ei arvanud, et tal oli kiiresti arsti vaja?"
:Tunnistaja ütles, et ta ei olnud sellele mõelnud, et ta ei ole veel elu sees kellelegi oma perest arsti kutsunud, sest see maksaks viis dollarit. (lk 202)
* Ta läks kohtukirjutaja juurde ja kirjutaja lõbustas meid mõned minutid sellega, et tsiteeris meile mr. Tate'i tunnistust nii ühetoonilise haälegahäälega, nagu loeks börsiteateid: "... kumb silm vasak silm ah õigus siis see oli ju tema parem see oli tema parem silm mr. Finch nüüd ma mäletan teda oli klo<!--//-->kitud.» Sekretär keeras uue lehekülje. "Just sealtpoolt küljest šerif palun korrake veel kord mis te ütlesite ma ütlesin et see oli tema parem silm..." (lk 204-205204–205)
* Iial, iial, iial ära esita ristküsitlusel tunnistajale küsimust, mille vastus sulle ette teada ei ole — seda tarkust oli mulle sisendatud juba koos emapiimaga. Kui sa seda <!--//-->teed, võid sa saada ebasoovitava vastuse, vastuse kogu asja ära rikub. (lk 205-206205–206)
* "Te olete vasakukäeline, mr. Ewell," ütles kohtunik Taylor.
:Mr. Ewell pöördus vihaselt kohtuniku poole ja ütles, et sellel ei ole protsessiga midagi pistmist, et ta on jumalakartlik inimene ja et Atticus Finch tahab teda plindrisse ajada. Niisugused nõksudega advokaadid nagu Atticus Finch on teda oma trikkidega alati alt vedanud. (lk 206)
193. rida:
:Atticus kordas oma jalutuskäiku akende juurde ja jättis Mayella kohtuniku taltsutada. Kohtunik Taylor ei olnud seda sorti kuju, kes kaastunnet äratab, kuid seekord oli mul temast kahju, kui ta püüdis Mayellale asja selgitada. "Me oleme juba aastaid ja aastaid siin kohtus õigust mõistnud ja mr. Finch on alati kõigi vastu viisakas olnud. Ta ei mõtlegi teid pilgata, ta püüab viisakas olla. Nagu alati."
:Kohtunik nõjatus tagasi. "Atticus, jätkake küsitlust, ja olgu protokollist näha, et tunnistajat ei ole nöögitud, kuigi ta ise seda arvab."
:Ma mõtlesin endamisi, et ei tea, kas keegi oli talle elu sees öelnud "madam" või "miss Mayella" — arvatavasti mitte, kui ta seda tavalist viisakusvormelit solvavaks pidas. Mismoodi võis see tema elu küll olla? õige pea ma sain seda teada. (lk 210-211210–211)
* Aeglaselt, kuid kindlalt hakkasin ma nägema, kuhu Atticus oma küsimustega sihib: küsimuste abil, mida mr. Gilmer ei pidanud liiga ebaolulisteks või tähtsusetuteks, et protesteerida, maalis Atticus vandemeestele <!--//-->tasapisi pildi Ewellite kodusest elust. Vandemehed said teada järgmist: abirahast ei jätkunud kaugeltki perekonna toitmiseks, pealegi oli põhjust kahtlustada, et papa selle niikuinii maha joob — ta läks mõnikord mitmeks päevaks ära sohu ja tuli tagasi haigena; ilm oli harva nii külm, et läks vaja kingi, aga kui oli, siis võis vanade autokummide ribadest marudaid jalanõusid teha; vett toodi ämbritega allikast prügimäe serval — allika ümbruse hoidsid nad rämpsust puhta —, ja mis puuituspuutus puhtusepidamisse, siis pidi igaüks enda eest ise väljas olema: kui sa tahtsid pesta, pidid ise vett vinnama, nooremad lapsed olid alatasa nohus ja vaevlesid krooniliselt sügeliste käes; vahetevahel tuli nende poole üks daam ja küsis, miks Mayella koolis ei ole... ja kirjutas Mayella vastuse paberile: kui perekonnas oli juba kaks kirjaoskajat inimest, ei olnud teistel mingit vajadust õppida — papa vajas neid kodus. (lk 212)
* "Miss Mayella," ütles Atticus nagu vastu oma tahtmist, "teiesugusel üheksateistkümneaastasel tütarlapsel peab oiema sõpru. Kes on teie sõbrad?"
:Tunnistaja krimpsutas otsekui hämmeldunult nägu. "Sõbrad?"
202. rida:
* "Mõtleme nüüd veel rahulikult järele..." algas Atticus, kuid mr. Gilmer katkestas teda protestiga: mitte et Atticuse küsimus oleks olnud ebaoluline või vähetähtis, vaid et Atticus püüdis tunnistajat hirmutada. Selle peale kohtunik Taylor lausa naeris. "Oh, istuge maha, Horace, seda küll ei ole. Kui keegi kedagi hirmutab, siis pigemini tunnistaja Atticust."
:Kohtunik Taylor oli ainuke isik saalis, kes naeris. Isegi imikud olid vakka, ja ma mõtlesin, et äkki nad on oma emade rinnal ära lämbunud. (lk 215)
* Varsti tuli kohtunik Taylor tagasi ja ronis oma <!--//-->pöördtooli. Ta võttis vestitaskust sigari ja takseeris seda mõtlikult. Ma müksasin Dilli. Kohtuniku poolt vastuvõetavaks tunnistatud, sai sigarile osaks tige hammustus. "Mõnikord me käime siin lihtsalt teda vahtimas," seletasin ma. "Nüüd kulub tal selle kallal kogu ülejäänud õhtupoolik. Pane tähele." Aimamata, et teda rõdult jälgitakse, lükkas kohtunik Taylor ärahammustatud sigariotsa osavalt huulte vahele, ja öeldes "phuh!", tabas sellega nii täpselt süljetoosi, et me kuulsime isegi lirtsatust. "Vean kihla, et sülgamises ei saa talle keegi näole," pomises Dill. (lk 218-219218–219)
* Sel ajal kui Tom Robinson tunnistust andis, tuli mul äkki mõte, et Mayella Ewell pidi olema kõige üksildasem inimene terves maailmas. Ta oli isegi üksildasem kui Koll Radley, kes ei olnud kakskümmend viis aastat jalaga majast välja saanud. Kui Atticus küsis, et kas tal sõpru on, siis Mayella ei saanud sellest vist arugi, vaid arvas, et Atticus teeb tema kulul nalja. Ma arvasin, et ta on vist niisama õnnetu nagu need, keda Jem segaverelisteks lasteks nimetab: valged inimesed ei taha temaga sellepärast tegemist teha, et ta elab sigade hulgas: ja neegrid ei taha temaga sellepärast tegemist teha, et ta on valge. Mr. Dolphus Raymondi moodi, <!--//-->kes eelistas neegrite seltskonda, ei saanud ta elada, sest Mayellal ei olnud maalahmakat jõekaldal ja ta ei pärinenud vanast heast perekonnast. Keegi ei öelnud Ewellite kohta: "Nad on kord juba niisugused." Maycomb annetas neile jõulupakke, andis abiraha, ja ulatas suudlemiseks käe. Tom Robinson oli arvatavasti ainus inimene, kes oli Mayella vastu kunagi lahke olnud. Ometi ütles Mayella, et Tom Robinson oli ta ära vägistanud, ja kui ta püsti tõusis, vaatas ta Tomi peale pilguga, nagu oleks too pori tema jalgade all. (lk 221-222221–222)
* "Kas te olete kunagi," katkestas Atticus mu mõtiskluse, "kas te olete mingil puhul käinud Ewellite maalapil — kas te olete kunagi tõstnud oma jalga Ewellite maalapile, ilma et nad oleksid teid otseselt kutsunud?"
:"Eisöh, mr. Finch, mitte üks kord. Seda ma'i teeks eluilmas, söh."
:Atticus oli mõnikord öelnud, et üks võte, kuidas aru saada, kas tunnistaja valetab või räägib tõtt, on teda rohkem kuulata kui vaadata. Nüüd ma proovisin tema võtet — Tom eitas seda ühe hingetõmbega kolm korda, küidkuid rahulikult, ilma mingi vingumiseta hääles, ja ma leidsin, et ma usun teda, kuigi ta on liiga sõnarohke. Ta paistis olevat viisakas neeger, ja viisakas neeger ei lähe kunagi omapead võõrasse õue. (lk 222)
* Mul tuli mõte, et omal moel olid Tom Robinsonil niisama head kombed kui Atticusel. Kuni mu isa mulle asja hiljem ära seletas, ei mõistnud ma Tomi olukorra täit keerukust: ta ei oleks mingil tingimusel julgenud lüüa valget naist, kui ta tahtis edasi elada, ja seepärast ta jooksis esimesel võimalusel minema — kindel märk, et sa oled süüdi. (lk 225)
* [Atticus Finch Tom Robinsonile:] "Miks te ära jooksite?"
224. rida:
:"Keda, Tomi või?"
:"Toda va mr. Gilmerit, mis ta Torniga tegi, kui halvasti ta temaga rääkis..."
:"Dill, see on tema töö. Kuule, kui meil ei oleks prokuröre -– noh, siis ma arvan, ei saaks meil ka advokaate olla."
:Dill hingas sügavalt välja. "Ma tean, Nirksilm. Aga see, kuidas ta seda ütles, pööras mul sisikonna segamini, täitsa segamini."
:"Ta peabki niimoodi tegema, Dill, ta ristkü..."
234. rida:
* Vana kohtumaja kell ragistas enda vinna ja lõi täit tundi, kaheksa kurdistavat lööki, mis tungisid üdini.
:Kui ta lõi üksteist korda, ei olnud ma enam võimeline midagi tundma; väsinud võitlemast unega, lubasin ma endale lühikese uinaku õpetaja Sykesi mõnusa käe ja õla najal. Siis ma ehmusin üles ja tegin ausa katse ärkvele jääda, vaadates alla ja püüdes keskendada oma tähelepanu peadele saalis: seal oli kuusteist kiilaspead, neliteist meest, keda võis punapeadeks arvata, nelikümmend pead musta ja pruuni vahepealseid, ja — mul tuli meelde, mida Jem mulle ükskord ütles, kui ta üht lühikest hingeelu uurimise perioodi läbi elas: ta ütles, et kui küllalt inimesi, võib-olla üks terve staadionitäis, oma tähelepanu ühele asjale keskendaksid, näiteks tahaksid, et üks puu metsas põlema läheks, süttiks see puu iseenesest. Ma kujutlesin, et kui õige paluks igaüht seal all keskenduda soovile, et Tom Robinson saaks vabaks, aga samas mõtlesin, et kui nad on niisama väsinud kui mina, siis ei ole sellest abi. (lk 241)
* Siiski pidin ma enam-vähem ärkvel olema, muidu ma ei oleks märganud, kuidas minusse puges mingi imelik tunne. Umbes samasugune, nagu mul oli kord möödunud talvel, ja minusitminust käis värin läbi, kuigi öö oli palav. See tunne süvenes, kuni õhkkond kohtusaalis oli täpselt samasugune nagu ühel külmal veebruarihommikul, kui laulurästad vaikisid, puusepad miss <!--//-->Maudie uue maja juures olid jätnud kopsimise ja kõik puust uksed ümbruskonnas olid suletud tihedalt nagu Radley'de maja omad. Mahajäetud, ootav, tühi tänav, ja rahvast täistuubitud kohtusaal. Lämbe suveöö ei erinenud talvehommikust. (lk 241-242241–242)
* Pärast seda läks kõik nagu unes: ma nägin vandemehi tagasi tulevat, nad tulid nagu vee all ujudes, ja kohtunik Taylori hääl kostis nõrgalt ja otsekui kaugelt. Ja ma nägin midagi, mida ainult advokaadi laps võib näha, näha ja tähele panna, ja mul oli, nagu jälgiksin ma Atticust, kui ta läheb tänavale, tõstab püssi õlale ja vajutab päästikule, jälgiksin, ise kogu aeg teades, et püss on tühi.
:Vandemehed ei vaata kunagi kohtualuse poole, kelle nad on süüdi mõistnud, ja kui vandemehed sisse tulid, ei vaadanud ükski neist Tom Robinsoni poole. Eesistuja ulatas mr. Tate'ile paberilehe, kes ulatas selle kohtuteenrile, kes selle ulatas omakorda kohtunikule...
241. rida:
:Atticus pöördus uksel ringi. "Mis on, poeg?"
:"Kuidas nad võisid seda teha, kuidas nad võisid?"
:"Ma ei tea, aga nad tegid. Nad on teinud seda enne, ja nad tegid seda ka täna, ja nad teevad seda uuesti, ja kui nad seda teevad -– siis paistab, et ainult lapsed nutavad. Head ööd." (lk 244)
* "Ära niimoodi räägi, Dill," ütles tädi Alexandra. "Lapsele selline jutt ei sobi. See on — küüniline."
:"Ei ole küüniline, miss Alexandra. Kas siis tõtt rääkida on küüniline või?"
251. rida:
:"Mis asi ei tasu vaeva, sir?" vastas miss Maudie Jemi alistuva mõmina peale, "sa ei ole veel küllalt vana, et mu sõnu täiel määral hinnata."
:Jem jõllitas oma poolsöödud koogilõigu poole. "Me oleme justkui siidiussid kookonis, kohe täpselt. Magame sissemässitult soojas kohas. Mina pidasin alati Maycomb'i inimesi kõige paremateks maailmas, vähemalt nad paistsid seda olevat."
:"Me oleme kõige usaldusväärsemad inimesed maailmas," ütles miss Maudie. "Meil on ainult harva vajadust tõestada, et me oleme kristlased, aga kui seda juhtub, siis on meil alati võtta Atticuse-taolisi mehi." (lk 246-247246–247)
* "Ma vist hakkan klouniks, kui ma suureks saan," ütles Dill.
:See peatas Jemi ja minu mõtterännud.
264. rida:
:"Oleksid võinud,» ütles Atticus. "Tom Robinson on mustanahaline, Jem. Ükski vandekohus siin meie mail ei ütle seda laadi süüdistuse puhul: "Me arvame, et sa oled süüdi, aga mitte väga." Kas puhas õigeksmõistmine või täielik süüdimõistmine, ei midagi muud."
:Jem vangutas pead. "Ma tean, et see ei ole õiglane, aga ma ei oska välja mõelda, mis siin valesti on — võib-olla vägistamine ei peaks olema surmanuhtlusega karistatav kuritegu..."
:Atticus poetas ajalehe tooli kõrvale maha. Ta ütles, et tal ei ole vägistamise kohta käivale seadusele midagi ette heita, mitte kõige vähematki, kuid tal on alati <!--//-->halvad aimdused, kui prokurör nõuab ja vandemehed määravad surmanuhtluse ainult kaudsete süütõendite põhjal. Atticus vaatas minu poole, nägi, et ma kuulan, seletas lihtsamalt: "...tähendab, kui inimene tapnmisetapmise pärast surma mõistetakse, siis, ütleme, peaks olema vähemalt üks või kaks pealtnägijat. Keegi peaks olema kohal, kes võib öelda: "Jah, ma olin juures ja nägin kui ta päästikule vajutas.""
:"Aga palju inimesi on ära poodud... üles poodud kaudsete süütõendite põhjal," ütles Jem.
:"Ma tean, ja paljud neist olid selle ka ära teeninud,— kuid pealtnägija puudumisel jääb alati kahtlus püsima, mõnikord küll ainult kahtluse vari. Seadus ütleb selle kohta "mõistlik kahtlus", kuid minu arvates on kohtualusel õigus nõuda, et ei oleks kahtluse varjugi. Alati on olemas võimalus, kui ebatõenäoline see ka ei oleks, et ta on süütu."
275. rida:
:"Ega see asja ei paranda," ütles Jem jonnakalt. Ta tagus rusikaga kergelt vastu põlve. "Sääraste süütõendite põhjal ei saa ju inimest süüdi mõista — ei saa."
:"Sina ei saaks, aga nemad said ja tegid seda. Mida suuremaks sa kasvad, seda selgemaks asi sulle saab. Kohtusaal peaks olema tõesti paik, kus inimest õiglaselt koheldakse, olgu ta millist vikerkaarevärvi tahes, kuid inimesed armastavad oma vihkamist isegi vandemehe-toolile kaasa võtta. Kui sa suuremaks kasvad, siis sa näed valgeid mehi iga jumalapäev musti petmas, aga las ma ütlen sulle midagi, ja ära sa seda unusta — millal iganes valge inimene mustale ülekohut teeb ja olgu ta kes tahes, olgu ta kui rikas tahes ja pärinegu kuitahes peenest perekonnast, see valge inimene on rämps."
:Atticus oli kõnelnud nii vaikselt, et ta viimane sõna lausa raksatas meile kõrva. Ma vaatasin üles — ta nägu oli erutust täis. "Mulle ei ole miski vastikum kui mõni alaväärtuslik valge, kes neegri harimatust ära kasutab. Ei maksaks ennast petta — see kuhjub ja kuhjub ja ühel heal päeval tuleb meil see arve kinni maksta. Loodetavasti ei sünni see veel teie eluajal." (lk 251-253251–253)-->
 
 
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/wiki/Harper_Lee"