Gulagi arhipelaag: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
27. rida:
* Tänu I d e o l o o g i a l e sai XX sajandile osaks kogeda kurjust, mille ohvreid loendatakse miljonites. Sellest ei saa mööda minna, seda ei saa ümber lükata ega maha vaikida – kuidas me julgeksime siis väita, et kurjategijaid pole olemas? Kes olid siis need, kes need miljonid hävitas? Kui poleks kurjategijaid, ei oleks olnud Arhipelaagi.
** lk 142
*Füüsika tunneb nähtusi, millel on iseloomulik lävi. Need on nähtused, mida ei eksisteeri, kuni pole ületatud mingi kindel, loodusele teada olev, looduse poolt salakirja pedetud lävi. Liitiumi võib ükskõik kui kaua mõjutada kollase valgusega – ta ei loovuta elektrone, aga vaevalt süttib nõrguke helesinine kiir – ja nad on väljas (fotoefekti lävi on ületatud)! [...] Ilmselt on kurjusel samuti oma lävi. Jah, inimene kõhkleb ja viskeb kogu oma eluaja hea ja kurja vahel, ta libiseb, langeb, püüdleb jälle ülespoole, kahetseb, vajub uuesti pimedusse, aga kuni pole ületatud kurjuse lävi, on tagasipöördumine veel võimalik, ta kuulub veel meie lootuse piiridesse. Aga kui ta kurjade tegude kuhjumise või nende äärmuslikkuse tõttu või võimutäiuse najal astub üle läve – on ta inimkonnast lahkunud. Ja võib-olla ei ole tal enam tagasiteed.
** lk 142–143
*Kividel, mis on laotud alusmüüri, on määratud ägada ja maa sisse vajuda, nemad ei krooni hoone tippu. Kuid need, kes mõttetult hüljatuna olid surma minnes seadnud oma pea ja ribid vastu selle sõja esimestele löökidele, et ära hoida võõra väe võitu, nemad ei tohtinud isegi auga alusmüüri maetud olla.
49. rida ⟶ 52. rida:
*Igaüks neist on julge, kuni ta on üldise masinavärgi märkamatu osa. Aga niipea kui temale langeb isiklik vastutus, niipea kui valgusekiir temale koondub – kahvatab ta ja saab aru, et temagi on vaid tähtsusetu kübe ja võib iga hetk kõige tühisemalgi põhjusel libastuda.
** lk
*Me unustame kõik. Me ei mäleta olnut, ajalugu, vaid ainult seda sissetambitud punktiiri, mida ongi tahetud lakkamatu tampimisega meie mällu taguda.
| |||