Kiiktool: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
8. rida:
:Laura armastas silmitseda lambi puhast ja sätendavat klaaskuplit, kollast ühtlaselt põlevat leeki ja klaaskaussi heleda petrooleumiga, mis oli flanellitükkidest värvunud punaseks. Talle meeldis jälgida ka võbelevat ja pidevalt muutuvat [[kamin]]atuld, mis hõõgus kollaselt ja punaselt ning sädeles puuhalgude lähedal rohekalt; kuldsete ja sügavpunaste süte kohal hõljus kerge sina. (lk 24)
* [[Laura Ingalls Wilder]], "Väike maja Suures Metsas", tlk Tiu Viljamaa, 1994
* Siis märkab ta, et ta mees on koju tulnud. Ta kuuleb, kuidas ta tuppa astub ja kiiktooli istub. Ta tunneb nii hästi seda õõtsumist, kui jalased nagisevad vastu põrandalaudu, et ta isegi ümber ei vaata. Kogu aja, seni kui ta mängib, jätkub õõtsumine. Nüüd ei kuule ta enam helisid, vaid ainult õõtsumist.
:Vaene vana Ulrika, nii piinatud, nii üksildane, nii abitu ja vaenlase maale ära eksinud, ilma ühegi sõbrata, kellele kaevata, ilma ühegi lohutajata peale kriiskava klaveri, mis vastab talle polkaga!
:See on nagu irvitav naer matusel, nagu joomalaul kirikus.
:Kiiktool jätkab kogu aeg õõtsumist, ja korraga kuuleb ta, kuidas klaver ta kaebeid naerab, ning ta lõpetab keset takti. Ta tõuseb ja vaatab kiiktooli poole.
:Aga hetk hiljem lebab ta minestanult põrandal. Ei olnud see tema mees, kes istus kiiktoolis, vaid keegi teine - see, keda väikesed lapsed ei julge nimepidi nimetada, see, kes hirmutaks nad surnuks, kui nad teda tühjal pööningul kohtaksid.
* [[Selma Lagerlöf]], "Gösta Berlingi saaga". Tõlkinud Marje Pedajas, 2006, lk 137
| |||