Vanadus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
49. rida:
* Aramis helistas.
* Vanadus on seiklus selles mõttes, et miski ei ole absoluutselt kindel. Kui sa oled noorem, siis kujutad ette, et sa tead umbes, mis see tähendab, sest vanu inimesi on ümber, üks komberdab kepiga üle tee, mis kuulub asja juurde. Üks läheb peast segaseks ja teine tigedaks. See ei ole üldse kindel, vaid igaühel isemoodi.▼
:Salongi toodi valgus.
** [[Fanny de Sivers]], "Vananemine on seiklus", intervjuu Indrek Treufeldtile, rmt: "Vaatlusi maailmale Pariisist. Kogutud teosed III". Koostanud ja toimetanud Arne Hiob. Gallus 2020, lk 507▼
:[[Piiskop]] seisis küünalderingis, mille hele [[valgus]] langes hertsoginna [madame de Chevreuse] vananenud näole.
:Kaua peatus Aramise irooniline [[pilk]] kahvatunud, närtsinud palgetel, [[silm]]adel, mis särasid ripsmeteta laugude alt, suul, mille [[huuled]] hoolikalt varjasid mustunud hõredaid [[hambad|hambaid]].
:Teesklevalt tõstis Aramis sujuva liigutusega oma sirget tugevat [[jalg]]a, heitis kuklasse särava uhke pea ja naeratas, et näidata oma hambaid, mis tule valgel veel küllaltki särasid. Vana edvistleja mõistis galantset pilkajat.
:Hertsoginna seisis otse suure [[peegel|peegli]] ees, kus tema nii hoolikalt varjatud vanadus [[kontrast]]i tõttu selgelt silma paistis.
:Ta pöördus minekule taarudes, kiirustamisest raskel sammul ja ta ei vastanud isegi [[kummardus]]ele, mille Aramis tegi ta ees nõtkelt ja veetlevalt nagu kunagine [[musketär]].
:Aramis libises parketil nagu Zefiir ja saatis teda ukseni.
* [[Alexandre Dumas vanem]], "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem", II osa. Tõlkinud [[Henno Rajandi] ja Tatjana Hallas, 1950, lk 672
* Iga paneb igale asjale oma pitseri. Ei maksa arvata, et [[vanus]] kedagi targaks teeb. Samas tajun enese pealt, et vanus annab teatud [[vabadus]]i. Keda on mul nii kangesti karta? Et võtavad [[pension]]i ära või saadavad [[Kihnu]] saarele asumisele?▼
* "Kraamilaegas!" hüüdis järsku Seenevana, kes oli naasnud äädikavabrikust, mis asus otse nende selja taga. Nii nimetasid vanaeite kõik inimesed Westhofenis, sest terve eluaeg oli ta vedanud endaga kaasas igasugust rämpsu, nii vajalikku kui ka mittevajalikku — mida iganes võis soovida — haavaplaastrit, nöörijuppe, köhakompvekke. Vanaeit hakkas oma kuivetanud käega lehvitama teisel pool teed seisva Seenevana suunas, kellega ta oma kauges nooruses oli tantsinud, ja palju ei puudunud, et oleks ka abiellunud, ning ta hambutu suu ümber ning kortsus põskedel tekkis see jubedustäratav elavus, mis on omane väga vanade inimeste naljatlustele — paratamatult kostev kondiklõbin tantsimisel.
** [[Anna Seghers]], "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982, lk 25
* Vanaduse poole minek on minek läbi [[lein]]a kardinate. ▼
** [[Tõnu Õnnepalu]], "Pariis (Kakskümmend viis aastat hiljem)". EKSA 2019, lk 172▼
* Mis minusse puutub, siis pidasin tantast kui kunagisest saksateenijast ja ilusais riideis linnainimesest ka lugu, aga seejuures ei meeldinud ta mulle ometi hästi. Sellepärast, et ta minuga porises: "Mis sa käid, tagumik torus, just nagu vana eit"; või: "Mis sa seisad, käed kõhu peal ristis, just nagu vana eit." Ja tema nõudis, et ma pean teretades "niksu" tegema, ega olnud kunagi minu "niksuga" päris rahul.▼
:Küllap Amandal oli [[märkus]]te tegemiseks põhjustki. Kasvades vanade inimeste seas olin isegi muutunud väikeseks vanainimeseks.
* [[Alma Teder]], "Elu õpilane", 1. osa, 1995, lk 13▼
* Ah, vanadus. Videvikuaastad - see delikaatne nimetus. Videvik on käes - uue elu möirgav koidik, tõenäoliselt selline, millest sa midagi ei tea. Me kõik pöörame silmad ära ja siis — piraki! — oledki ise selle keskel, imestades, kuidas pagan see võis küll juhtuda, ja võib-olla on see põrgu kõige välimine ring ja juba jooksevadki lähemale lustakad kuradikesed oma kolmharkidega, suskides ja torkides. (lk 17)▼
* Saanud tuge poolest pudelitäiest Virgin Trainsi punasest [[vein]]ist ("Mis hirmus kraam see on?"), muutus Henry ilukõneliseks. "Las ma räägin sulle midagi, kallis. Vanadus on [[solvang]]. Vanadus on [[kõrvakiil]]. See kahjustab helget [[mõistus]]t — ehkki ma ise seda ütlen —, kuni sa paistad nii võhiklik ja kõneoskuseta nagu mõni... mõni [[polütehnikum]]i abilektor." Henry ignoreeris fakti, et polütehnikumid olid juba ammu ära kaotatud - need jäid ikkagi sõimusõnaks. "Tekib justkui mingi ajuhalvatus. Nagu oleksid sa... oleksid tõugatud kott[[pimedus]]se ega suudaks kuradima ust leida, kuigi tead, et see on seal. Pitt, Kristus hoidku! Mulle ei tulnud Pitti nimi meelde. Ma ei mäletanud midagi [[Lõunamere aktsiamull|Lõunamere mullist]]. See on intellekti [[lämbumine]]. Inimese mõistus - inimese helge mõistus, kui tohin nõnda öelda - muutub ebakompetentseks. [[Impotentsus|Impotentseks]]. Jah, impotentseks." Henry jõllitas pinevalt Marioni, nagu arvaks, et too ei jälgi tema mõttekäiku. "Ta ei suuda esineda. Ta on [[kohitsemine|kohitsetud]]. Ta..." Ehk oli see mõttearendus juba piisavalt pikale veninud. "Ühesõnaga - sa ei suuda, kuradi päralt, meelde tuletada, mida kavatsesid järgmiseks öelda, kuigi tead väga hästi, mis see oli." (lk 36-37)▼
* Päevad, mil vaene ülalpeetav vanur tuli [[kamin]]a kõrvale istuma panna ja sööta, tema üle nurisedes ja haua poole nügides, on ammu möödas. Nüüd on see ära korraldatud riiklike vahenditega. (lk 47)▼
* Vanas eas libised sa alalisse [[ebakindlus]]se, väljaütlemata [[vabandus]]te seisundisse. Sa kõnnid ülejäänud inimestest [[aeglus|aeglasemalt]], pead liiga tihti "Mida?" ütlema, teised peavad [[buss]]is sulle oma koha loovutama ja rongisõidul oled sa sunnitud oma absurdselt väikese ja kerge [[kohver|kohvriga]] abi paluma. Kuskil su peas on tühimik, millesse pudenevad kõige tuttavamad [[nimed]]; eile kukkus sinna tervelt viieks minutiks president [[Barack Obama|Obama]] koos selle naisega, kes elab Charlotte'i kodust üle tee ja oli just saatnud talle terveks saamist sooviva kaardi allkirjaga "Sue", aga mis ometi on tema [[perekonnanimi]]? Sa oskad kuidagiviisi kasutada [[arvuti]]t ja saad hakkama [[mobiiltelefon]]iga, aga nii aeglaselt reageerides, et pealt vaatavad noored nägu krimpsutavad. (lk 79)▼
* Praegu oled sa kõige [[piir]]ini jõudnud, klammerdudes elu välimise [[serv]]a külge. Sinu taga lohiseb äraelatud [[elu]] [[komeedisaba]], mille [[säde]]med jõuavad sulle pähe kogu aeg, tahad sa seda või mitte - elu on küll ära elatud, kuid kõik see kestab mõttes edasi, nii hea kui ka halb. Kuid ära kujutle, et keegi teine tahab sellest midagi teada; sinu [[jutustus]] on personaalne ja hoia see [[fakt]] meeles. (lk 80)▼
** [[Penelope Lively]], "Kuidas see kõik algas", tlk Kati Karu, 2017▼
* [Yossarian:] Ja ära tule ütlema, et [[jumal]]a teed on [[salapära]]sed. Seal pole midagi salapärast. Ta ei tööta üldse. Ta mängib. Või siis on meid ära unustanud. Sellisest jumalast te kõik räägitegi – maakas, kohmakas, kohmitsev, ajudeta, ennasttäis, harimata [[mats]]. Helde jumal, kui suurt [[aukartus]]t saab tunda ülima olendi ees, kes peab vajalikuks kaasata oma pühasse loomissüsteemi sellised nähtused nagu [[röga]] ja [[hambakaaries]]? Mis ometi mõlkus tema väärakas, kurjas, skatoloogilises peas, kui ta röövis [[vanainimesed|vanainimestelt]] võime juhtida omaenda [[soolestik]]u tööd?
** [[Joseph Heller]], "Nõks-22", tlk [[Tiina Randus]], 2020, lk 233▼
* Mäletan, kui mu isa sai nelikümmend ja ma istusin Kurista küla mõisas juubelilauas, mõeldes, et isa on raukvana. Ma olin lausa kurb, et isa sellisesse ikka oli jõudnud.▼
:Nüüd saab äsja leitud sõber kolmkümmend kaheksa ja mulle tundub, et ta on päris noor! Palju mul endalgi neljakümnest enam puudu on. Aga mu õepoeg Rainer ütles kord veendunult: "Kui sajaseks elad, on sul päris palju aega veel." Küllap elangi sajaseks. (lk 50)▼
* [[Kertu Jukkum]], "Ma naeran, et ma nutan", 2020▼
* Jah, [[elu]] teisel poolel tuleb moment, kus inimene klammerdub elu külge, nagu tahtes selle kulgu peatada. Aastail, mis tulevad pärast seda, ei soovi nad enam ümberkorraldusi, isegi [[kärbsepaber]]it ei taha [[aerosool]]i vastu vahetada. Lidija küsis endalt, kui kaugel on temal see aeg, kui hakkab vanadus. (lk 7)▼
** [[Māra Svīre]], "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23▼
* Ole vanade inimeste vastu [[lahke]], isegi kui nad on vastikud. Kui vanaks jääd, ole noorte inimeste vastu lahke. Ära viska neid kepiga, kui nad kutsuvad sind [[vanaisa]]ks. Nad on sinu [[lapselaps]]ed! (lk 2202)▼
* Vanadus pöördub sellepärast nii sageli tagasi vaatama, et ta on unustanud oma [[kalender|pildikalendri]] [[noorus]]e esiku[[nagi]]sse. (lk 120)▼
** [[Asta Põldmäe]], "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989▼
* Meesautorid, nagu jõulisemale poolele kohanegi, vaatavad maskide, eneselohutuse ja enesepettuseta vastu vanadusele – seda ka siis, kui ise kaugeltki veel vana ei olda, ent teatav empaatiline kujutlusvõimeliiasus on elujõulise kirjandusega alati kaasas käinud.▼
▲* Jah, [[elu]] teisel poolel tuleb moment, kus inimene klammerdub elu külge, nagu tahtes selle kulgu peatada. Aastail, mis tulevad pärast seda, ei soovi nad enam ümberkorraldusi, isegi [[kärbsepaber]]it ei taha [[aerosool]]i vastu vahetada. Lidija küsis endalt, kui kaugel on temal see aeg, kui hakkab vanadus. (lk 7)
** Asta Põldmäe, [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/nemad-kaks/ "Nemad kaks"] Sirp, 06.03.2009▼
▲** [[Māra Svīre]], "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23
* Kahekümne kahe aastasena oli Angie Kellogg oma töö jaoks juba liiga vana. Mõnes suhtes oli ta elutark, teises suhtes naiivne. Tal vedas, et ta oli endiselt [[ilu]]s. Aga ta oli ikkagi liiga vana ning käis ühe kupeldaja käest teise katte, kuni lõpetas tüübi juures, kes polnud üksnes kupeldaja, vaid [[psühhopaat]]iline kupeldaja. Mees tabas Angie ühel vabal päeval naabruses asuvas [[baar]]is "musta otsa" tegemas ning oleks ta tapnud, kui mitte Tony Vargas poleks sekkunud ja tütarlapse päästnud.
* Tuttavad ikka küsivad, mis tunne on olla 90-aastane. Vastan siis, et nagu 18, ainult [[peegel|peeglisse]] ei tohi vaadata!▼
** [[J. A. Jance]], "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994, lk 88▼
** [[Nora Kutti]], intervjuu: Vilja Kohler, [https://tartu.postimees.ee/1022626/nora-kutti-soovitab-alati-edasi-elada "Nora Kutti soovitab alati edasi elada"]. Tartu Postimees, 29. oktoober 2012▼
* Minu kõige suurem hirm vanaduse ees on see, et ma ei saa loovat inimest endas peatada, sest see ei ole enam kellelegi vajalik. Nii et, jah, minu jaoks on [[loomine]] igapäevane protsess. Kui ma ei loo iga päev paar tundi, siis see päev ei oleks nagu üldse elatud. Muidugi ei pea see tähendama praktilist tööd proovisaalis, see võib tähendada ka lihtsalt [[mõtlemine|mõtlemist]], teatud meditatiivses seisundis viibimist. Vajan midagi, mis viiks mind realiteedist välja. ▼
* Oeh, mis [[saladus]] mul ikka on! Ega minu vanuseklassis neid [[sportlane|sportlasi]] just väga palju ole.▼
** [[Mai Murdmaa]], intervjuu: Sven Karja, [https://ekspress.delfi.ee/artikkel/69033653/vangis-traditsiooni-ja-avangardi-vahel-mai-murdmaa Vangis traditsiooni ja avangardi vahel – Mai Murdmaa], Eesti Ekspress, 3. aprill 2003
** Nora Kutti, intervjuu: Ann Hiiemaa, [https://leht.postimees.ee/266190/veteranidest-maailmameistrid-murravad-muute "Veteranidest maailmameistrid murravad müüte"]. Postimees, 22. mai 2010▼
▲* Kahekümne kahe aastasena oli Angie Kellogg oma töö jaoks juba liiga vana. Mõnes suhtes oli ta elutark, teises suhtes naiivne. Tal vedas, et ta oli endiselt [[ilu]]s. Aga ta oli ikkagi liiga vana ning käis ühe kupeldaja käest teise katte, kuni lõpetas tüübi juures, kes polnud üksnes kupeldaja, vaid [[psühhopaat]]iline kupeldaja. Mees tabas Angie ühel vabal päeval naabruses asuvas [[baar]]is "musta otsa" tegemas ning oleks ta tapnud, kui mitte Tony Vargas poleks sekkunud ja tütarlapse päästnud. (lk 88)
▲** [[J. A. Jance]], "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994
▲* Oeh, mis [[saladus]] mul ikka on! Ega minu vanuseklassis neid [[sportlane|sportlasi]] just väga palju ole.
▲** [[Nora Kutti]], intervjuu: Ann Hiiemaa, [https://leht.postimees.ee/266190/veteranidest-maailmameistrid-murravad-muute "Veteranidest maailmameistrid murravad müüte"]. Postimees, 22. mai 2010
▲* Tuttavad ikka küsivad, mis tunne on olla 90-aastane. Vastan siis, et nagu 18, ainult [[peegel|peeglisse]] ei tohi vaadata!
▲**
▲* Ole vanade inimeste vastu [[lahke]], isegi kui nad on vastikud. Kui vanaks jääd, ole noorte inimeste vastu lahke. Ära viska neid kepiga, kui nad kutsuvad sind [[vanaisa]]ks. Nad on sinu [[lapselaps]]ed! (lk 2202)
▲* "Kraamilaegas!" hüüdis järsku Seenevana, kes oli naasnud äädikavabrikust, mis asus otse nende selja taga. Nii nimetasid vanaeite kõik inimesed Westhofenis, sest terve eluaeg oli ta vedanud endaga kaasas igasugust rämpsu, nii vajalikku kui ka mittevajalikku — mida iganes võis soovida — haavaplaastrit, nöörijuppe, köhakompvekke. Vanaeit hakkas oma kuivetanud käega lehvitama teisel pool teed seisva Seenevana suunas, kellega ta oma kauges nooruses oli tantsinud, ja palju ei puudunud, et oleks ka abiellunud, ning ta hambutu suu ümber ning kortsus põskedel tekkis see jubedustäratav elavus, mis on omane väga vanade inimeste naljatlustele — paratamatult kostev kondiklõbin tantsimisel. (lk 25)
** [[
▲* Ah, vanadus. Videvikuaastad - see delikaatne nimetus. Videvik on käes - uue elu möirgav koidik, tõenäoliselt selline, millest sa midagi ei tea. Me kõik pöörame silmad ära ja siis — piraki! — oledki ise selle keskel, imestades, kuidas pagan see võis küll juhtuda, ja võib-olla on see põrgu kõige välimine ring ja juba jooksevadki lähemale lustakad kuradikesed oma kolmharkidega, suskides ja torkides. (lk 17)
▲* [Yossarian:] Ja ära tule ütlema, et [[jumal]]a teed on [[salapära]]sed. Seal pole midagi salapärast. Ta ei tööta üldse. Ta mängib. Või siis on meid ära unustanud. Sellisest jumalast te kõik räägitegi – maakas, kohmakas, kohmitsev, ajudeta, ennasttäis, harimata [[mats]]. Helde jumal, kui suurt [[aukartus]]t saab tunda ülima olendi ees, kes peab vajalikuks kaasata oma pühasse loomissüsteemi sellised nähtused nagu [[röga]] ja [[hambakaaries]]? Mis ometi mõlkus tema väärakas, kurjas, skatoloogilises peas, kui ta röövis [[vanainimesed|vanainimestelt]] võime juhtida omaenda [[soolestik]]u tööd? (lk 233)
▲* Saanud tuge poolest pudelitäiest Virgin Trainsi punasest [[vein]]ist ("Mis hirmus kraam see on?"), muutus Henry ilukõneliseks. "Las ma räägin sulle midagi, kallis. Vanadus on [[solvang]]. Vanadus on [[kõrvakiil]]. See kahjustab helget [[mõistus]]t — ehkki ma ise seda ütlen —, kuni sa paistad nii võhiklik ja kõneoskuseta nagu mõni... mõni [[polütehnikum]]i abilektor." Henry ignoreeris fakti, et polütehnikumid olid juba ammu ära kaotatud - need jäid ikkagi sõimusõnaks. "Tekib justkui mingi ajuhalvatus. Nagu oleksid sa... oleksid tõugatud kott[[pimedus]]se ega suudaks kuradima ust leida, kuigi tead, et see on seal. Pitt, Kristus hoidku! Mulle ei tulnud Pitti nimi meelde. Ma ei mäletanud midagi [[Lõunamere aktsiamull|Lõunamere mullist]]. See on intellekti [[lämbumine]]. Inimese mõistus - inimese helge mõistus, kui tohin nõnda öelda - muutub ebakompetentseks. [[Impotentsus|Impotentseks]]. Jah, impotentseks." Henry jõllitas pinevalt Marioni, nagu arvaks, et too ei jälgi tema mõttekäiku. "Ta ei suuda esineda. Ta on [[kohitsemine|kohitsetud]]. Ta..." Ehk oli see mõttearendus juba piisavalt pikale veninud. "Ühesõnaga - sa ei suuda, kuradi päralt, meelde tuletada, mida kavatsesid järgmiseks öelda, kuigi tead väga hästi, mis see oli." (lk 36-37)
▲** [[Joseph Heller]], "Nõks-22", tlk [[Tiina Randus]], 2020
▲* Päevad, mil vaene ülalpeetav vanur tuli [[kamin]]a kõrvale istuma panna ja sööta, tema üle nurisedes ja haua poole nügides, on ammu möödas. Nüüd on see ära korraldatud riiklike vahenditega. (lk 47)
▲* Vanas eas libised sa alalisse [[ebakindlus]]se, väljaütlemata [[vabandus]]te seisundisse. Sa kõnnid ülejäänud inimestest [[aeglus|aeglasemalt]], pead liiga tihti "Mida?" ütlema, teised peavad [[buss]]is sulle oma koha loovutama ja rongisõidul oled sa sunnitud oma absurdselt väikese ja kerge [[kohver|kohvriga]] abi paluma. Kuskil su peas on tühimik, millesse pudenevad kõige tuttavamad [[nimed]]; eile kukkus sinna tervelt viieks minutiks president [[Barack Obama|Obama]] koos selle naisega, kes elab Charlotte'i kodust üle tee ja oli just saatnud talle terveks saamist sooviva kaardi allkirjaga "Sue", aga mis ometi on tema [[perekonnanimi]]? Sa oskad kuidagiviisi kasutada [[arvuti]]t ja saad hakkama [[mobiiltelefon]]iga, aga nii aeglaselt reageerides, et pealt vaatavad noored nägu krimpsutavad. (lk 79)
▲* Praegu oled sa kõige [[piir]]ini jõudnud, klammerdudes elu välimise [[serv]]a külge. Sinu taga lohiseb äraelatud [[elu]] [[komeedisaba]], mille [[säde]]med jõuavad sulle pähe kogu aeg, tahad sa seda või mitte - elu on küll ära elatud, kuid kõik see kestab mõttes edasi, nii hea kui ka halb. Kuid ära kujutle, et keegi teine tahab sellest midagi teada; sinu [[jutustus]] on personaalne ja hoia see [[fakt]] meeles. (lk 80)
▲** [[Penelope Lively]], "Kuidas see kõik algas", tlk Kati Karu, 2017
▲* Vanadus on seiklus selles mõttes, et miski ei ole absoluutselt kindel. Kui sa oled noorem, siis kujutad ette, et sa tead umbes, mis see tähendab, sest vanu inimesi on ümber, üks komberdab kepiga üle tee, mis kuulub asja juurde. Üks läheb peast segaseks ja teine tigedaks. See ei ole üldse kindel, vaid igaühel isemoodi.
▲* Mis minusse puutub, siis pidasin tantast kui kunagisest saksateenijast ja ilusais riideis linnainimesest ka lugu, aga seejuures ei meeldinud ta mulle ometi hästi. Sellepärast, et ta minuga porises: "Mis sa käid, tagumik torus, just nagu vana eit"; või: "Mis sa seisad, käed kõhu peal ristis, just nagu vana eit." Ja tema nõudis, et ma pean teretades "niksu" tegema, ega olnud kunagi minu "niksuga" päris rahul.
▲** [[Fanny de Sivers]], "Vananemine on seiklus", intervjuu Indrek Treufeldtile, rmt: "Vaatlusi maailmale Pariisist. Kogutud teosed III". Koostanud ja toimetanud Arne Hiob. Gallus 2020, lk 507
▲:Küllap Amandal oli [[märkus]]te tegemiseks põhjustki. Kasvades vanade inimeste seas olin isegi muutunud väikeseks vanainimeseks. (lk 13)
▲* [[Alma Teder]], "Elu õpilane", 1. osa, 1995
▲* Iga paneb igale asjale oma pitseri. Ei maksa arvata, et [[vanus]] kedagi targaks teeb. Samas tajun enese pealt, et vanus annab teatud [[vabadus]]i. Keda on mul nii kangesti karta? Et võtavad [[pension]]i ära või saadavad [[Kihnu]] saarele asumisele?
▲* Minu kõige suurem hirm vanaduse ees on see, et ma ei saa loovat inimest endas peatada, sest see ei ole enam kellelegi vajalik. Nii et, jah, minu jaoks on [[loomine]] igapäevane protsess. Kui ma ei loo iga päev paar tundi, siis see päev ei oleks nagu üldse elatud. Muidugi ei pea see tähendama praktilist tööd proovisaalis, see võib tähendada ka lihtsalt [[mõtlemine|mõtlemist]], teatud meditatiivses seisundis viibimist. Vajan midagi, mis viiks mind realiteedist välja.
** [[
▲* Vanaduse poole minek on minek läbi [[lein]]a kardinate.
▲* Vanadus pöördub sellepärast nii sageli tagasi vaatama, et ta on unustanud oma [[kalender|pildikalendri]] [[noorus]]e esiku[[nagi]]sse. (lk 120)
▲** [[Tõnu Õnnepalu]], "Pariis (Kakskümmend viis aastat hiljem)". EKSA 2019, lk 172
▲** [[Asta Põldmäe]], "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989
▲* Mäletan, kui mu isa sai nelikümmend ja ma istusin Kurista küla mõisas juubelilauas, mõeldes, et isa on raukvana. Ma olin lausa kurb, et isa sellisesse ikka oli jõudnud.
▲* Meesautorid, nagu jõulisemale poolele kohanegi, vaatavad maskide, eneselohutuse ja enesepettuseta vastu vanadusele – seda ka siis, kui ise kaugeltki veel vana ei olda, ent teatav empaatiline kujutlusvõimeliiasus on elujõulise kirjandusega alati kaasas käinud.
▲:Nüüd saab äsja leitud sõber kolmkümmend kaheksa ja mulle tundub, et ta on päris noor! Palju mul endalgi neljakümnest enam puudu on. Aga mu õepoeg Rainer ütles kord veendunult: "Kui sajaseks elad, on sul päris palju aega veel." Küllap elangi sajaseks.
▲** Asta Põldmäe, [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/nemad-kaks/ "Nemad kaks"] Sirp, 06.03.2009
▲* [[Kertu Jukkum]], "Ma naeran, et ma nutan", 2020, lk 50
==Vanasõnad==
| |||