A. H. Tammsaare: erinevus redaktsioonide vahel

* [[Kunst]] täiendab elu: ta annab seda, millest elus puudu.

 

* Ta aastate arvu pannakse jälle tähele. Ta ei tee sellest väl­jagi. Nagu oleks naljaasi 60 aastat vanaks saada.

* Mitmeti mõistatusmüsteeriumiks on küll see Tammsaare [[Kuningal on külm|praegune viimane teos]]. Ajamoment, tingitud ühiskondlikkude suhetega, ei laseks nagu selgemaid valguskiiri läbi, ja autor on vaidlematult tugevam olnud tõeliste elupiltide meistrina kui ses hämaras eluläheduse peitepildis. Jah, „Kuningal on külm” pole ei loetuna ega lavastatuna pääsenud täiesti tugevale tervikmõjule. Aga kahtlaste auväärsuste vastu sädelevaid sõnaleide ja traagikoomilise elutundmusega üllatavaid paradokse on Tammsaare siingi küllalt kirvendavalt pillanud oma elutee äärde.

* Võib vist küll öelda, et ilma [[Knut Hamsun|Hamsunita]] poleks Tammsaaret, nagu ta on. Hamsun oli sel hetkel kõige moodsam, erutavam, uuem kirjandus kogu põhjapoolses Euroopas. Suvel Inglismaal "Maa õnnistust" lugedes leidsin ühe koha, ühe seiga, mille, ma arvan, Tammsaare sealt otse napsanud on. Miks mitte. Selles pole midagi halba. Kõik napsavad kuskilt midagi, see ongi kultuur ja inimeste elu. Kunst on napsata õigeid asju õigetest kohtadest ja panna nad kokku nii, et see saaks tõene, saaks uus. Tõene on alati kuidagi uus. Ainult tõde suudab meid üllatada.

** [[Tõnu Õnnepalu]], "Aaker (Muskoka, Ontario, CA)". EKSA 2019, lk 274

 

==Teoseid==