Kathy Lette

Kathryn Marie Lette (sündinud 11. novembril 1958 Sydneys Uus-Lõuna-Walesis, Austraalias) on Austraalia-Briti kirjanik.

"Hullud lehmad" muuda

Tsitaadid väljaandest: Kathy Lette, "Hullud lehmad", tlk Sigrid Fialka, 2000.

"Emake Loodus on üks närune, ihne mõrd," pomises Madeline oma hiiglaslikku hügieenilist sidet kohendades, vinnas siis oma lapsukese kõhule ning komberdas valuliselt "Harrodsisse", et oma sünnitusjärgse kõhukinnisuse leevendamiseks kuivatatud ploome osta. "Tõeline leedi Macbeth menstruaalsündroomi ja Kalašnikoviga."

Selle lossitaolise kuplitega taevastatud uhkeldise marmorpõrandaga fuajees, mis on Londoni turistidele sama ligitõmbav kui moslemitele Meka, heitis Maddy pilgu peeglisse. Sealt põrnitses talle otsa tulnukas planeedilt Fuih. Ta moonutatud keha immitses välja lillelisest dressist, mille ostmist ta isegi ei mäletanud. (lk 9)

Võpatades ja pisikesi samme võttes kirus Maddy sisimas kõiki neid õndsalikke maale madonnast ja lapsest. Ühelgi neist ei karju Maarja agoonias, mille põhjuseks krambid, katkised rinnanibud, rinnanäärmepõletik, kõhukinnisus, hemorroidid - ehk "pepumarjad", nagu ta sõber Gillian neid väga omapäraselt nimetas -, juuste väljalangemine, hammaste lagunemine või halvavad kontraktsioonid, mida lapse imetamine esile kutsus. Seda Maddy just silmas pidaski, kutsudes Emakest Loodust näruseks, tõredaks ja kuradi kahepalgeliseks. Just. Jumal naeris pihku, kui ta naise lõi. (lk 10)

Kassa juures lookles ostjatest boamadu. Maddy liitus selle sabapoolse otsaga ning kergitas parajasti oma emaduspesu värvlit (oli see alles vaade - aluspüksid, milles oleks võinud uuestisünni sekti kokkutulekuid pidada), kui tajus millegi tilkumist oma jalalabale. Ta vaatas kahtlustavalt keraamilises laes rippuvaid hanetopiseid ja kägistamisraudades tetresid. Kulus terve minut, enne kui ta taipas, et süüdlane oli tema oma rind. Märg sõõr immutas tema särgiriiet, millest purskus joana välja väike piimageiser. Inimesed heitsid talle piinlikkusest tulvil pilke. Ta oli nagu mõni "Manaja" filmist jalga lasknud tegelane. Iga minut võis juhtuda, et ta pea teeb 360-kraadise lubjalögase pöörde.

"Mm... Mul pole see nõudluse ja pakkumise asi veel päris käpas," selgitas ta mannetult peenetriibulistes ülikondades meestele, kes oma kurgud puhtaks köhatasid ning, külg ees, temast eemale, teistesse järjekordadesse liikusid. (lk 10-11)

Ühe käega Jacki tillukest pead kaitstes ja teisega hoope jagades võitles Maddy endale teed väljapääsu suunas. Ta jõudis lõõtsutades fuajeesse, laskus laigulisest marmorist trepiastmetele istuma, kiristas hambaid ning andis oma hella rinnanibu Jacki elektrilist pliiatsiteritajat meenutavasse haardesse.

"Madam!" Uksehoidja tagurpidi küürimisharjade taolised pagunid lausa värisesid nördimusest. ""Harrodsis" kehtivad ranged riietusstandardid."

Maddy oli rinnaga toitmisest tülpinud. Äkki nägi ta end uksehoidja silmade läbi: oma piimaplekkide ja halli emadusrinnahoidjaga, mis oli esteetiliselt umbes sama nauditav kui ortopeedilised jalanõud. "See ongi laktatsiooni juures kõige hullem," naeratas ta vabandavalt, "et see laastab totaalselt inimese riietumistaju."

Uksehoidja vaatas teda loiu ilmetu näoga. "Ranged riietumisnormid käivad riiete kandmise kohta. Lähim klosett asub esimesel korrusel."

"Lähimas klosetis küsitakse üks nael ühe kasutamiskorra kohta. Pealegi," lisas ta, "kas teie oleksite nõus tualettruumis sööma?"

Uksehoidja krigistas oma atavistlikke lõualuid. "Kaupluse eeskirjad ei luba neid küsimuse alla seada." (lk 11-12)

Maddyl oli palju omadusi; ta oli sama peenetundeline kui kõrgelt kukkuv klaver, kultuurselt sama tahutud kui, ütleme, fekaalid kokteiliklaasis - kuid ta oli ühtlasi ka sama soe ja loomulik ja siiras kui päevitaja päikese poole pööratud taguots Bondi rannal. Seda nad ju ometi taipavad? (lk 14)

Maddy oli pärast sünnitamist sarkastilisemaks muutunud; sellest ajast alates, mil ta kuttidest oli loobunud. Kui armastus on uimasti, siis võis Madeline WoIfe'i varem vabalt narkomaaniks pidada. Äga nüüd enam mitte. Mis meestesse puutus, siis tema oli oma poe kinni pannud. Talle meeldis ta uus, sitke isiksus. Nagu ta lühikeseks kärbitud soeng, nii sobis mingil moel talle ka see. (lk 14)

[Politseiseersant Maddyle:] "Kas te taipate, et teie keeldumine antud olukorras omapoolset teavet jagada võib anda ajendi vabadusekaotuse rakendamiseks? Mida te sellest arvate?"

"Ma arvan, et te peaksite selle lause arreteerima ja eluks ajaks istuma panema." (lk 17)

Maddy sõnaaherus saavutas seda, et ta varsti ülekuulamisruumi juhatati. Ta istus laua taha ning koondas oma tähelepanu tema jalgade juures põrandal vedelevasse pooleldi söödud kebabi·torgatud sigaretikonile. Iga koputus uksele teadustas üha tähtsama ja tähtsama politseiniku ilmumist. See meenutas talle vene matrjoškasid, mida suuruse järjekorras üksteise sisse saab seada. Neist kõige suurem istus Maddy vastas, sigaretisuitsu dirižaabel pea kohal hõljumas. Riietatud taolisesse tumedasse ülikonda, mida kantakse kellegi surma puhul, higilaikudega särgi kaenlaalustes ja polüesterlipsuga polnud tal vajagi suud avada, et Maddy näeks teda sellena, kes ta oli - hunt, ja seda hundi nahas. (lk 18)

Maddy põrnitses seersant Slynne'i pilusilmil. Tema oli seda sorti mees, et kui su lennuk Andides alla kukuks ning oleks piisavalt toiduportsjone ja päastekopterit oleks juba märgatud, siis tema sööks ikkagi ära. (lk 19)

Maddy oleks peaaegu kõva häälega naerma hakanud. Ainus koht, kus tema oli "istunud", oli baarileti taga õlleklaase tühjendades. Kõige ebaausamad asjad, mida ta eales oli teinud, oli püülimata jahust toitude retseptide kirjaahela katkestamine; tema poolt müksatud auto kojamehe vahele kirjakese panemata jätmine; Marks & Spenceri valmistoidu serveerimine omaküpsetatu pähe. Ta oli patoloogiliselt aus, noh, kui välja arvata see kord, mil ta riietumiskabiini Alexiga seksimiseks oli kasutanud. Kuid neil oli toetuspinda vaja läinud. Maddy oli seda tüüpi, kes tundis end süüdlasena juba siis, kui kandis tagurpidi nokkmütsi, millele oli tikitud mõne Ameerika linna nimi, kus ta käinud polnud. Isegi "Monopoli" mängides ei olnud ta kunagi tõmmanud vanglakaarti. (lk 20)

Maddy ei uskunud, et politsei hindaks eriti kõrgelt kirjeldust sellest, kuidas Alexi ülemäärane intellektuaalsus teda võlus. Ta oli esimene mees, keda Maddy oli kohanud, kes võis "Nessun Dormat" kuulata ja mitte mõelda jalgpalli karikavõistlustele. Ta mitte ainult ei tundnud kõiki Mozarti teoseid ega omanud kuut kraadi bioloogias, vaid ta luges igal aastal läbi kõik Bookeri auhinnale kandideerivad raamatud. Maddy jaoks, kes viieteistaastaselt kooliga lõpule oli jõudnud, oli see kõik üsna muljetavaldav. Ainuke eksam, mille tema ise oli läbinud, oli laimukampaaniast üleolek.

Jah, see oli olnud armastus esimesest pilgust. Ent seejärel oli Maddy heitnud veel teisegi pilgu. Tundus, justkui oleks ta oma südamel kandnud silti "Hädaohu korral purusta". Hädaoht ise seisnes selles, et niipea, kui ta üle poole maakera oli jõudnud rikošettida, et Alexiga koos olla, avastas ta mehe abielus ja kaksikute isa olevat; ning selles, et niipea, kui ta nende suhte lõpetas, avastas ta enda raseda olevat. (lk 21)

Tegelikult olid lood sedasi, et Maddy oli küll armastusele "ei" öelnud... aga see polnud teda kuulda võtnud. (lk 22)

Kõigepealt sisenes ruumi kõht. See nägi välja nagu raseduse viimasel kolmandikul - ühe mehe puhul mitte just ilus pilt. Nägu, mis sellele järgnes, omaks raudselt õigust rahvusliku katastroofiabi saamiseks. Puuviljakärbse vastseid meenutava jume kohal oli tutt pruuniks värvitud juukseid, mis tuletasid meelde dekaadi või paar surnud olnud jakki. Silmanähtavalt vastikust tundes tõmbus Maddy hapukapsalise kehalõhna ees tagasi. Rupert Montgomery Peregrine haaras ta käe enne, kui ta seda takistada oleks jõudnud. (lk 23)

[R. M. Peregrine:] "Ainuke asi, mis üht Londoni politseikohtunikku ennast liigutama sunnib, mu kallis, on tema isiklik soolestik." (lk 24)

Mis Maddy ta koomast äratas, oli baklažaanivärvi nälkja nägemine, mis oma pea advokaadi pükstest välja oli pistnud. See lebas mehe peopesal. Rääkides silitas ta seda äraolevalt, justkui oleks tegu perekonna lemmikloomaga. See ei või ometi tõeliselt juhtuda! Kui Maddy viimasel ajal elatud elu oleks kasutatud auto, siis mitte keegi seda päris kindlasti kohe ei ostaks.

Nüüd, mil ta Maddy tähelepanu oli endale tõmmanud, jõudis Peregrine oma jutu maotu ivani. "Ükski kohtunik ei lase sind kautsjoni vastu vabaks, kui sul käendajat pole. Nii, mina võin leida kellegi auväärse isiku, kes vannub, et on sind terve elu tundnud ning kes pakub tagatiseks kümme tuhat naela. Selle teenuse vastutasuks tahaks iga naine loomulikult veidike tänu avaldada..." (lk 25)

Tema nina, suud ja kõrvu uuris musta, biitliparuka taolise soengu, sinise lauvärvi, beežide põlvikute ning kaelast algava ja naba juures lõppeva rinnaga vangivalvur.

"Võta oma riided maha ja tee üks tiir."

"Kuule," kostis Maddy tehtud lõbususega, ise aluspükstest välja astudes, "kas sa mulle õhtusööki ei kavatsegi enne välja teha?" Ta keerutas end kuulekalt, ängistus sisikonda närimas. "Milline see emade ja laste üksus on? See tähendab, see pole nii hull kui päris vangla... või on?" Ta sai varsti teadlikuks sellest, et Tema Kuningliku Kõrguse vanglates on rekordarv Mensa-klubist väljaheidetud jätiseid. Neid kutsutakse vanglaametnikeks.

"Ütleme nii," turtsatas Mensa-klubisse mittepääsenu, "et eile õhtul mängisid kinniistujad jalgpalli märja mähkmega... mis oli endiselt lapse küljes." (lk 27)

Siis vaatas arst ta läbi, et näha, kas tal on enesetapumõtteid või mitte. (Antud olukorras oleks aja kokkuhoiu mõttes tulnud vaadata, kellel neid ei olnud. Selleks ajaks oli Maddy tuju nii tume,et läbi selle oleks võinud rahulikult päikesevarjutust vaadata.) (lk 27-28)

"Mina ei tahtndki teist last," siristas nende vastas istuv teismeline, ise HP kastmepudeli põhja tagudes. "Tammy isa lubas, et tuleb ainult natuke maad sisse. Mis su põnni nimi on?"

"Jack."

"Meesterahvas," kurtis noor naine rõõmsameelselt. "Siiski, teda ei saa ju selles süüdistada." (lk 28)

Maddy varustati pruuni paberkotiga, mis sisaldas hambapastat, kammi ja hoolitsevalt kuninganna initsiaalidega monogrammitud seebitükki, ning juhatati seejärel tema uue kodu ukseni — niivõrd väikesesse kongi, et tal oli peaaegu võimatu ümber pöörata ilma iseendaga seksi harrastamata. Seal oli häll lapse jaoks ja kitsas raudvoodi tema tarvis. Kitsaste laudadega kaetud aken - Maddyl tuli voodile ronida ja kramplikult kaela painutada, et sellest välja näha - pakkus veetlevat vaatepilti vanglamüürile, millel turritas okastraadist siilisoeng. Sisedisain koosnes ämbrist, küürimisharjast, hallist kulunud linoleumist ja õhukestest lubjatud seintest. (lk 29)

[Edwina Phelps:] "Me kõik igatseme oma sisemise lapsega kontakti saavutada."

Maddy võpatas. "Mmm ... seda nimetatakse raseduseks. Ja mul juba on temaga kontakt." Osutades oma vingerdavast ussikesest poja poole, tegi Maddy kohmaka liigutuse Jacki siputuspükste trukkide kallal. (lk 30)

Maddy teadis, et on emotsionaalse kuristiku äärel. Mida ta ei teadnud, oli see, et varsti teeb ta suure hüppe ettepoole. (lk 33)

Gillian, kes sünges ümbruses märkimisväärselt särav välja nägi, naaldus oma toolil tahapoole, et lasta külastamisruumis viibivatel meestel heita külluslik pilk tema õhukestes sukkades jalgadele. Tema disainerkostüümitud sisenemine ja keskkooiilik käitumine olid vangide alamkihi hulka kuuluvate, ajamata habemetega meessõprade kollektsioonis põhjustanud kaunikese sensatsiooni. End ilma suusamaskita poolalasti tundes vajusid nad röötsakile üle täis tuhatooside, jõllitades Gilliani poolnäljutatud hurdakoera apla pilguga. (lk 34-35)

[Maddy:] "Gill, siin on tegu väikese titega. Väikese vangis oleva titega. Hambahaldjas peab kuriteo sooritama, et tema padja alla kakskümmend penni jätta. Tema teadmised põhivärvidest saavad piirduma halliga..." (lk 36)

Jack, kes oli oma kääbuslikke käsi lehvitanud, muutus veelgi ärritunumaks. Maddy tõstis ta sülle. Laps haakis ennast meriroosi imivõimega ta rinnanibu külge. Tema pisuke käsi silitas Maddy rinda - sulgkerged, pehmed, väikesed liigutused, mis Maddyt lausa uskumatult lohutasid. Uni hiilis tallegi ligi. Keskkütte põksumine, häältesumin ja ta libises peagi Gilliani sõnadevahu alla - puha suhkur ja õhk. Hoop sääreluu vastu virgutas ta koheselt.

"Üldjuhul," andis Gilliani tõre hääl karatelööke, "eelistan ma mitte üles ajada oma sõpra, kes on minu jutu ajal magama jäänud, aga on aeg minna..."

"Vabandust," Maddy haigutas. "Mingil põhjusel on Jack ainuke olend terve vangla peale, kes arvab, et meid ei aeta piisavalt vara üles. Kell kolm öösel ja - hei! - pidutsegem!" (lk 37)

"Kullake," ütles Gillian haruldase osavõtlikkusespasmi ajel, "vaata asja heast küljest. Naistevanglas vähemalt ei jäeta prill-lauda kunagi üles." (lk 38)

Taevas muutus heledamaks, kibeda sapi kollaseks ning leidis Maddy oma kambri pisikese kraanikausi kohai kummargil rindadele kuumi flanellrätikuid asetamas. Selle hetkeni oli Maddy uskunud, et ainult lavakunstnikud suudavad endast mahlu välja pigistada. Aga ei. Mitte lihtsad nired, vaid terved piima-Niilused vulisesid kraanist alla. Iga heli kutsus esile ta piimajooksu — kauged autosignaalid, raadiokellad, veekannud, teiste laste nutt. Ta oleks võinud avada isikliku meierei. (lk 39)

Vangla, nagu Maddy avastas, oli täis paranevaid inimesi. Paranemas narkotsist, barbituraatidest, lahustitest, ebaõnnestunud abieludest. Kinnipeetavad kelkisid oma kuulumisega Anonüümsete Nümfomaanide, Anonüümsete Koogi-hoolikute, Anonüümsete Meeste, Anonüümsete Anonüümsete ridadesse. (lk 40)

[Edwina Phelps:] "See, milleks kunagi oli vaja vaid üht naist, üht meest, üht voodit ja Raveli "Bolerot", on praeguseks paljude paaride jaoks bürokraatlikuks luupainajaks muutunud. Tsiviliseeritud maailmas on kümme miljonit lastetut naist.Vaatamata sellele langeb adopteerimiseks pakutavate laste arv. Kas sa suudad endale ette kujutada järgmisesse generatsiooni oma panust anda ihkavate paaride valu?" Ta otsis oma varrukast paberräti ja nuuskas delikaatselt nina. "See on südantlõhestav." (lk 41)

Peregrine naeris ülemääraselt, patsutades oma massiivseid reisi. End heidutada laskmata kattis ta Maddy käe enda omaga. "Nii, ma olen alati arvanud, et suuseks on võrratu kurameerimisgambiit." Ja tema aadamaõun jojotas erutusest üles-alla.

Maddy rabas oma käe ära. "Miks sa selline oled?" Kuid ta teadis, miks. Vaatamata kõigile oma armastusavaldustele polnud Alexki midagi enamat kui seksijanus peenis, mis ei allu enam kontrollkeskusele. "Kas sulle ei meeldiks vahetevahel seksida kellegagi, kes sind hiljem kohtusse ei kaebaks?"

"Oma klientide seksuaalsel ärakasutamisel on see eelis, et see ei nõua enamat kui viitteist minutit mu päevast, jättes mulle ohtralt aega, mida pillata minu elu tõelise armastuse peale - Trühvlikese-nimelisele birma kassipojale." (lk 43-44)

[Gillian:] "Katoliiklik kasvatus, mu kallis, on elu lõpuni meelde jääv ekskursioon süütunde radadel." (lk 45)

Beebi käed jõnksatasid ta näost mööda. Ta ei paistnud taipavat, et need on ta keha külge kinnitatud. Vahelduva lõbustatuse ja ärritatusega jälgis ta oma sõrmi mööda lendamas, justkui oleksid need artistid Moskva Tsirkusest... Mis siis ikka, mõlgutas Gillian mõtteid, Jack polnud mitte esimene tema tuttavatest meesterahvastest, kes suutis omaenda anatoomiliste osadega endal meelt lahutada. (lk 45)

Elus polnud just palju asju, mida maiseid hüvesid armastav preili Cassells proovinud poleks olnud. Ta oli koos Richard Bransoniga sõitnud kuumaõhupalliga. Ta oli olnud Glydnebourne'is suurema hulga kroonitud peadega, kui terves õukonnas oli korgisid. Ta oli Concorde'il liitunud Miilikõrguste Klubiga (mees ei kuulunud meeskonda, ta oli uus ja asi ei toimunud kempsus]. Ta oli lamanud erajahtidel, Pariisi hotellisvlitides ning Hollywoodi ilukirurgide nugade all.

Ent töö oli talle tundmatu fenomen. (lk 46)

Nii kogemusteta, kui ta ka oli, aimas Gillian, et tund aega tööintervjuule hiljaks jääda pole ehk kõige parem viis oma loodetavale tööandjale muljet avaldada. See polnud tema süü. Vaatamata tema lõbustamiseks täispuhutud kondoomiõhupallidele oli Jack terve öö ulgunud. Kui ta lõpuks magama jäi, sai temast kapriisne raadiokell, mis ettearvamatult käima läks ning mis staatiliselt pikklainele häälestatud oli. Aga kui Gillian äratamist vajas, magas Jack selle lihtsalt maha. Sestap ka ta erutatud saabumine "Ronald La Roux' Kaunite Kunstide" künnisele. Mööda sillutist liikus teosammul jäätiseauto, millest kostev siirupine muusika valgus tänavale. "Kuula," anus Gillian meeleheitlikult oma väikest virisevat hooldealust, "siin mängitakse sinu laulu!"

Gillian oli parasjagu keset oma etteastet abstraktsete dihhotoomiate depersonaliseeritud nägemuste teemal, kui vankrisse pistetud jäätisetuutu oma vesise pinna jalge alt kaotas ning aegluubis primitiivse (ent hinnalipikul olevate nullide arvu järgi hinnates mitte just eriti naiivse) fovistliku impressionisti teosele libises.

"Põnn armastab kunsti," pursatas oma menstruatsioonieelse pinge, närvivapustuse ja masendusperioodi veerel olev Gillian. "Tema esimesed sõnad olid "mamma" ja "dada"," lisas ta haletsusväärselt, ning lahkus seejärel enne, kui Ronald La Roux'l oleks tekkinud kiusatus Jacki tema kõige algelisemateks geomeetrilisteks vormideks tükeldada. (lk 47)

Gillian ei suutnud uskuda, et tited nii tihti roojata võivad. "Sa oled meesterahvas," hädaldas ta oma homo sapiensi-raasukesele, kui neid kauplusest välja oli visatud. "Sa peaksid mõne "Spordilehe" numbriga tundideks käimlasse kaduma. Kas sa siis mitte midagi ei tea?» (lk 48)

Gillian tundis, et aastatepikkune Pariisi moešõudel käimine oli andnud talle küllaldase pagasi "Harpers Bizarre'i" moetoimetaja töö jaoks. Ainus, mida oli vaja teha, oli kirjeldada kõike imepärase, hämmastava või fantastilisena. See tähendas ainult seda, et viimase viie mikrosekundi jooksul polnud sa mitte midagi taolist näinud. (lk 48)

Veidi hiljem samal päeval tegi Gillian investeeringu, ostes mänguaia, ning vangistas beebi ilma kohut pidamata. Nagu ema, nõnda ka poeg, mõtles ta haledalt. "Helista pealegi Amnesty Internationali. Mind see ei kõiguta." Ta riputab aiale sildi - "ETTEVAATUST! Näppude toppimine pulkade vahele omal riisikol." Ta heitis lapse suhu pudeli. "Joo!" nõudis ta. Siis esitas Gillian oma versiooni Aafrikas nälgivate miljonite reklaamkõnest: "Kas sa ka tead, et Knightsbridge'is on toitumishäiretega lapsi!" Alles siis torkas talle pähe, et ta puhub juttu alaealisega.

Suurt džinntoonikut välja kallates püüdis Gillian end veenda sellelt psühholoogiliselt aknalaualt, kuhu Maddy ta tõuganud oli, alla tulema. Selles nurjudes asetas ta oma hennatatud pea kätele ja imes tusaselt plastist rõngaslutti. (lk 50)

Gillian heitis bumerangina tagasi võrdväärselt arvustava pilgu. "Või veel parem, kuula." Ta kutsus Maddyt viipega.

Maddy kükitas tema kõrvale põrandale. "Mida?"

"Kas sa kuuled seda müra?"

"Mis müra?"

"Seda tiksuvat heli? See on minu bioloogiline kell."

Maddy kehitas õlgu. "Osta endale digitaalne." (lk 148)

Gilliani nägu vajus kokku. "Ma hakkan vanaks jääma, Maddy."

"Jumal, kes ei hakkaks? Kas mäletad, kui "tsipa karune" tähendas öist prassingut tätoveeritud rokitähega? Nüüd käib see aga ühe neetud salatilehe kohta!"

"Ma panen endale kelluga meiki peale."

"Gillian, sa oled ainult kolmkümmend kuus."

"Jah, inimaastates. Üksiku, lasteta naisterahva aastates teeb see umbes kaheksakümmend kuus! Varsti olen ma teksade kandmiseks liiga vana. Võib-olla ma juba olengi teksade kandmiseks liiga vana. Võib-olla käivad inimesed must tänaval mööda ja sosistavad: "Kui hale..."." (lk 148)

"Pealegi ei taha ma lihtsalt iga last." Ta silmad liikusid tuba mööda ringi. "Ma tahan Jacki."

Irvitus Maddy näol kivistus.

"Ta on parim seltskond, mis mul kunagi on olnud," jätkas Gillian siiralt. "Ja sa räägid naisega, kes omal ajal Bryan Ferryga kohtamas käis."

Jack sekundeeris tema tundeavaldusi valju gaasipahvakut välja lastes. Gillian manas näole enesega rahul oleva naeratuse. "Ma ei teadnud, et olen võimeline armuma. Ja nüüd järsku see lausa pulbitseb minus."

Maddy suu tõmbus krampi. "Mina olen ta ema. Sa ei suuda teda iialgi niiviisi armastada nagu mina."

Gillian vaatas Maddyle rahulikult otsa. "Kui tal nohu oli, imesin ma ta nina oma suuga puhtaks."

Maddy silmad läksid pungi. "Sul pole last vaja, Gillian, sul on vaja psühhiaatrit!"

"Sellepärast ma arvangi, et sa peaksid laskma mul ta adopteerida."

"Või tee endale hoopis ise lobotoomia." (lk 149)