Hääl
PiibelRedigeeri
- Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.
- 15 ning tema jalad olid vasemaagi sarnased, kui see on hõõguvas ahjus, ning tema hääl oli otsekui suurte vete kohin.
- Johannese ilmutuse raamat, peatükk 1, salmid 14-15
ProosaRedigeeri
- Õige perenaise hääl on magusam kui teise mehe rukis.
- "Aga kuidas teisepere perenaine nüüd sead rukkist kätte saab, laps süles?" küsis Pearu, nagu ootaks ta, et Krõõt teda appi kutsub. Aga see ei vastanud naabri küsimusele midagi, hakkas ainult heleda häälega sigu kutsuma, ikka "kotsu, kotsu, kotsu, põssa, põssa, põssa". Tükk aega jäi kõik vaikseks, kippu ega kõppu polnud kuulda. Aga siis hakkas kostma ruugamine.
- "Tulevad!" hüüdis Krõõt niisuguse rõõmuga, nagu võiks tema rõõm ka Pearu südant rõõmustada. Nüüd muutus perenaise hääl veel valjemaks ja heledamaks, ning kui sead üksteise sabas üle piiri oma põllule tulid, ei osanud Pearu muud teha, kui aga imestades ja siunates öelda:
- "Vuata sindreid! Ma'p uskunudki. Aga nuabri eidel on nii hele jaal, et…"
- Seepeale võtab ta [Kiir] taskust kullatud äärtega lauluraamatu, otsib lauldava salmi, köhatab ja hakkab heleda häälega laulma. Tootsile kuuldub säärane hääl nii ootamatuna, et ta koolivennast pisut eemale nihkub; ühes sellega püüab ta välja rehkendada, kaua jõuaks ta seesugust pirinat kannatada, kui ta seda tõesti oleks sunnitud kannatama.
- Oskar Luts, "Suvi". Tallinn: Eesti Raamat 1987, lk 93
- [Ron:] Nende häälte kuulmine, mida mitte keegi teine ei kuule, pole kuigi hea märk isegi võlurite maailmas.
- J. K. Rowling, "Harry Potter ja saladuste kamber", tlk Krista Kaer, 2000. lk 128
- Roomajad on eemaletõukavad, kuna neil on külm keha, kahvatu värvus, kõhreline luustik, rüve nahk, raevukas välimus, arvestav pilk, vastik lõhn, kalk hääl, räpane eluase ja nad on mürgised, millest võib järeldada, et Looja pole eriti vaeva näinud, kui ta enamiku neist lõi.
- Carl Linné; cit. via: Michael Crichton, "Sauruste park", tlk Urmas Rattus, Tallinn: Kupar, 1994
- Isa kõneleb alati lühidalt, selgelt ja rahulikult. Ta on briljantne oraator igas olukorras. Nagu seisaks omaenda hääle kõrval ja juhiks seda kaugtoimel. Tema häälel on justkui väike distants tema sisima olemusega ning veidi üleolev, pisut irooniline alatoon. Ei mingit õrnust, isegi mitte "headel päevadel" koduses elus. (lk 8)
- Karin Saarsen, "Poola suvi. Ühe eesti-poola suguvõsa elupeegeldusi", 1993
- Kume hääl noore piiga kohta, mõtles Magnus. Kume ja mahe. Hääl nagu must siirup. Magnus unustas korraks, kus ta on, kujutledes, kuidas ema mõõtis lusikaga siirupit piparkoogitainasse, keerutas lusikat poti põhjas, et viimseidki venivaid niite kätte saada, ja andis siis lusika talle limpsida. Magnus tõmbas keelega üle huulte, Catherine'i ainitine pilk tekitas temas kohmetust. See tüdruk ei pilgutanud silmi. (lk 8)
- Ann Cleeves, "Ronkmust", tlk Karin Suursalu, 2016
LuuleRedigeeri
Ütle: "Haljas kuusk, sa tume talveingel."
Ütle pilketa. Pateetiliselt. Õrnalt.
Sõnadest jääb õhku valgeid nõiaringe.
Oma häält ja ilmet ära jälgi kõrvalt.
- Viivi Luik, "Tiiva vari" (1990)
Ja argliku häälega
piiksub minu kõige parem mina,
et ma võiksin pigem kokku arvutada,
mitu kontrolltööd ja seminari on tuleval nädalal.
- Paul-Eerik Rummo, "Laupäev" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 270
VanasõnadRedigeeri
- Käo ilu on hääles, naise ilu vooruslikkuses, vigase ilu tarkuses ja askeedi ilu kannatlikkuses.