ProosaRedigeeri

  • Vaatasin kella.
"On sellest tüübist mingit märki? uurisin Lorraine'ilt telefonitsi.
Ta lasi välja valju ohke. "Kuule ei," vastas ta mu kõnele. Märkasin, et see paistis teda lõbustavat. Ta teadis, kui väga ma viivitusi vihkan ja kuidas ma hilinemisi ääretult kõrgiks pidasin.
Barack Obama oli meie firmas juba teatavat ärevust tekitanud. Esiteks oli ta just esimese õigusteaduse aasta lõpetanud ja tavaliselt oli meil kombeks suveks vaid teise aasta õpilasi palgata. Kuulujutud aga kinnitasid ta erakordsust. Räägiti, et ühe ta Harvardi professori väitel - ühe meie firma osaniku tütar - oli tegu kõige andekama juuratudengiga, keda ta eales kohanud oli. Sekretärid, kes teda intervjuust mäletasid, väitsid, et ta oli peale silmapaistva arukuse ka väga kena välimusega.
Mind tegi see kõik skeptiliseks. Isikliku kogemuse põhjal võiks öelda, et kui ükskõik missugusele keskpärase intelligentsiga mustanahalisele mehele ülikond selga panna, siis valge inimene viskab silda. Kahtlesin sügavalt selles, et mees sellist haipi väärib. Vaatasin isegi suvise personali nimistust ta pilti - kehva valgustusega näopilti, kus suure naeratusega tüübist vaid nohiklikkus välja paistis - ning jäin oma arvamuse juurde. Ta isikukirjelduse järgi võis arvata, et tegu on vähemalt pisut eksootilisema nohikuga, kuna mees on pärit Hawaiilt. Peale selle polnud seal mitte midagi silmapaistvat. Ainus üllatus oli mind tabanud paar nädalat varem, kui kiire kohustusliku telefonikõne teel end tutvustasin. Hääl teisel pool telefoni oli mind positiivselt üllatanud - tegu oli rikkaliku, isegi seksika baritoniga, mis ei paistnud mitte kuidagi fotol kujutatud isikuga kokku sobivat. (lk 104)