Hambaravi

Proosa

"Matvei!" hüüatasin ma. Vana teener seisis mu ees, kokkukuivanum ja kulunum kui kunagi varem, ent ikkagi tuttav ja omane. Ta põsed kirendasid lõhkenud juussoonekestest ja olid veel rohkem lohku vajunud. Vesistes silmades säras soe helk.

"Vürstitar Sonja!" ohkas ta. "Ja tema ise juhib automobiili!"

Mehe kõne oli ebaselge ja ma küsisin murelikult:

"Matvei, mis teil viga on?"

Mehe suu tõmbus kergelt muigele.

"Vanadus," vastas ta. "Viimane hammas tõmmati välja."

Märkasin, et ta koltunud ning närtsinud näo üks pool oli väheke paistes. Mu südamesse voogas õrnus.

"Oh, kallis Matvei, tuleb tummi sööma hakata!" (lk 20)