Hobuseriistad

ProosaRedigeeri

  • Kuuris heitis Gusts pilgu seinale, kus ikka veel rippusid valjad ja sedelgad, kõik vasknaastudega kaunistatud. Vähemalt hobuse lõhn majas. [---] Hall oli päris puuslakis, seepärast polnud teda eriti kahju kolhoosi ära anda, aga piduvaljaid — ei, need olid vankrikuuri nurgas kaltsude all, kuni kolhoosis jäi hobuseid vähemaks ja polnud enam nii hädasti hobuseriistu vaja. Siis võis rakmed riputada seinale, kindel, et ei hallita ega kõdune, ja on silmailuks. (lk 13)
    • Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23