Oli tarvis otsida nõu ja abi. Ent kas Fiedler polnud endale terve aasta kinnitanud, et ta on täitsa üksi ega tea kedagi, kelle poole võiks pöörduda. Äärmisel juhul ehk selle ainsana arvesse tuleva mehe poole — aga kas seda võib teha? Olgugi et see mees töötas samas ettevõttes, oli Fiedler juba hulk aega temast eemale hoidunud. Miks? Selleks oli terve hulk põhjusi, mille hulgas puudus tõeline ja peamine põhjus, nagu tavaliselt ikka, kui põhjusi on palju. Nii näiteks oli Fiedler arvanud, et ta peab sellest mehest eemale hoiduma sellepärast, et teda mitte koormata, sest arvatavasti oli sel mehel Pokorny vabrikus täita tähtsamaid ülesandeid. Vahel oli Fiedler arvanud, et ta peab sellest mehest eemale hoiduma sellepärast, et see mees tunneb teda juba varasemast ajast ja võiks ehk ettevaatamatult midagi tema kohta rääkida. Eemalehoidumiseks oli niisiis olnud kaks lausa vastupidist põhjust: umbusaldus ja suurim usaldus. Nüüd aga, kuna asi puutus Heislerisse, ei tohtinud enam hetkegi kaotada nende põhjuste kallal juurdlemisega. Järsku tundis Fiedler, et ta oli sellest mehest eemale hoidunud ainult sellepärast, et selle mehega silm silma vastu seistes ei olnud enam mingit taganemisteed, vaid tuli lõplikult otsustada, kas tema, Fiedler, tahab alatiseks eemale jääda ning tagasi tõmbuda kõigist ja kõigest, või tahab ta edaspidigi kuuluda nende hulka. Jah, sel mehel oli võimet vaadata inimhinge sügavusse. (lk 307-308)
Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982
