Valgetele rannakaubanduses ja laevakaptenitele oli ta ainult Jim — muud midagi. Muidugi oli tal veel teine nimi, aga ta valvas hirmuga, et seda ei nimetataks. Tema inkognito, mis oli auklik nagu sõel, polnud määratud varjama isikut, vaid teatud tõsiasja. Kui tõsiasi tungis läbi inkognito, lahkus ta silmapilk rannalinnast, kus ta sel hetkel juhtus olema, ja läks kuhugi teise paika — harilikult kaugemale idasse. Ta hoidus rannalinnadesse, sest ta oli ju maapaos viibiv meremees ja omas hakkamist abstraktses mõttes, mis ei kõlvanud millekski muuks, kui aga vesiselli elukutseks. Ta taganes heas korras tõusva päikese poole ja tõsiasi järgnes talle juhuslikult, kuid paratamatult. Nõnda siis tunti teda aastate jooksul järgemööda Bombays, Kalkuttas, Rangunis, Penangis, Bataavias — ja kõigis neis peatuspaikades ta oli lihtsalt vesisell Jim. Hiljem, kui tema terav väljakannatamatuse taju peletas ta alatiseks rannalinnadest ja valgete inimeste seltsist neitsilikku ürgmetsa, malailased džunglikülas, mille ta oli valinud oma kahetsusväärse kalduvuse varjamiseks, lisasid tema ainusilbilisele inkognitole juurde veel teise sõna. Nemad hüüdsid teda tuan Jim, mis sama hea kui lord Jim. (lk 18-19)