Proosa muuda

  • Me ei olnud veel lõppu jõudnud, kuid hakkasin juba inventuuri tegema. Leidsin end võrdlemas võite ja kaotusi, mida oli toodud ohvriks ja mida võis pidada edusammuks - meie riigis, meie perekonnas. Kas me tegime kõik, mis suutsime? Kas me tuleme sellest puutumatuna välja?
Püüdsin mõelda ja meenutada, kuidas see nii juhtus, et minu elu oli kaldunud kõrvale ennustatavast, kontrollihullu unelmate elust, mida olin endale ette kujutanud - inimene, kel on stabiilne palk, maja, milles igavesti elada, ja rutiinsed päevad. Mis hetkel ma olin otsustanud teise tee kasuks? Millal ma lubasin kaosel enda ellu tulla? Kas see juhtus tol suveööl, mil langetasin oma jäätisetorbiku ja nõjatusin Barackile lähemale, et teda esimest korda suudelda? Kas see oli päeval, mil eemaldusin korrapärastest dokumendihunnikutest ja oma juristikarjäärist, veendununa, et leian midagi rahuldust pakkuvamat? (lk 404)