Jelena Ventsel

Venemaa matemaatik

Jelena Sergejevna Ventsel (sündinud Dolgintseva, kirjanduslik pseudonüüm Irina Grekova; 21. märts 1907, Tallinn – 15. aprill 2002, Moskva) oli Eestist pärit vene matemaatik ja proosakirjanik, teaduse populariseerija.


"Naistejuuksur" muuda

Tsitaadid väljaandest: Irina Grekova, "Naistejuuksur", tlk Aksel Tamm, 1964, LR 45/46.


  • Ma pole kunagi olnud elukutseline kirjanik. Olen pidanud ja pean ennast praegugi lihtsalt teaduseinimeseks. Kuid ma olen alati tundnud vajadust kirjutada kõigest sellest, mida ma enda ümber näen - tähtsusetust ja tähtsast. Avaldama hakati mind üsna hiljuti ja seepärast nimetatakse mind "nooreks kirjanikuks". Mis siis ikka, tore on olla "noor" kas või sel kombelgi. (lk 4)
    • "Autorilt", lk 3-4


  • Olin töölt tulles väsinud kui koer. Poisid mängisid loomulikult malet. See on nagu mingi meestehaigus. (lk 5)
  • "Ela ise ja lase teistel elada," kuulutas Kolja uuesti malbe häälega.
"Jätke oma idiootlikud märkused! Ma räägin tõsiselt. Elu pole tsirkus."
"Kuidas te ütlesite?" päris Kostja. "Elu pole tsirkus? Ma märgin selle üles, kui te lubate."
Ta võttis taskuraamatu, tegi pliiatsi keeleotsaga märjaks ja sihtis paberile:
"Elu... nagu te isegi teate... elu... pole tsirkus," kirjutas ta.
"Ja üldse," katkestasin teda väga valju häälega, "ma olen kõigest sellest tüdinud! Surmani tüdinud! Selge? Sõidan Novosibirskisse. Või veel parem - lähen mehele."
"Ohoo!" tähendas Kostja. "Täitsa kõva trukk peal."
"Jah? Arvate, et ma ei võigi enam mehele minna?"
"Mõnele lõvitaltsutajale küll," lausus Kolja.
Ptüi, kurat! (lk 6)
  • Ma ei ole just argade killast. Aga naisi ma miskipärast pelgan. Eriti kui neid on palju koos ja kui käsil on mingid puht naiste tegemised. Mul on alati niisugune tunne, et nad põlastavad mind. Mispärast? Iga asja pärast. Minu soliidse ea pärast (ena mul, tuli ka ennast üles lööma!), prillide pärast, ingliskeelse raamatu pärast võrgus. (lk 8)
  • [Vitali:] "Kõike saab. Ka elektrilokke. Ainult ma hoiatan, et kaasaegsel ajal ei ole selline soenguliik enam aktuaalne. Omalt poolt esinen ettepanekuga valida keemia."
[Minajutustaja Marja Kovaljova:] "Kas see tähendab keemilisi lokke?"
"Just nimelt. See on kõige kaasaegsem soeng. Pidage silmas, et välismaal ei tehta üldse enam elektrilokke, vaid on täielikult üle mindud eemiale."
"Mispoolest see keemia siis elektrilokkidest erineb?"
"Nagu öö ja päev. Elektrilokid - see on lambakräsu. Võib-olla mõnele meeldib lammas, kuid mina isiklikult olen lamba vastu. Keemia annab soengule palju huvitavama joone, nagu oleks tuul juustes mänginud."
Mul tuli järsku tahtmine, et ka minul oleks selline soeng, nagu oleks tuul juustes mänginud. (lk 12-13)
  • Järgmisel päeval, nagu tavaliselt, läksin ma tööle. Nojah, mitte päris nii nagu tavaliselt: kaela otsas oli küll pea, aga peas oli soeng. Selle soenguga pea ma siis tõingi tööle. (lk 20)
  • Kõik püüavad mind veenda, et mõistlik oleks Galjast lahti saada, aga ma ei suuda seda. Ma tean, ta pole sekretär, vaid õnnetus, nuhtlus, aga ikka ma ei raatsi teda minema ajada. Ma vist armastan teda. Mul pole kunagi olnud tütart. Kuidas ta küll mulle meeldib! Mulle meeldivad tema suured taevassinised emailsilmad, sale piht, tugevad, prinkide sääremarjadega jalad. Ja veel - ta huvitab mind. Mispoolest? Katsun seletada.
Kui kaks vektorit on ortogonaalsed, võrduvad nende projektsioonid teineteisele nulliga. Ma tunnen, et Galja on minu suhtes ortogonaalne. Me eksisteerime ühes ja samas ruumis ja suhtume teineteisesse isegi hästi, kuid oleme ortogonaalsed. Kuidas ma ka pole püüdnud, et mu jutt temani jõuaks, midagi ei tule välja. (lk 20-21)
  • [Teadusprobleemi lahendamisest:] Kontrollisin veel kord arvutusi. Klapib. Taevas küll, niisuguste hetkede pärast võib-olla tasubki elada...
Mul on seljataga pikk elu ja mul on õigus kinnitada: ei miski, ei armastus ega ematunne, ühesõnaga mitte miski maailmas ei tee nii õnnelikuks nagu niisugused hetked.
...Ja nii ununes mul jälle lõuna söömata. (lk 25)
  • [Vitali:] "Iga endast lugupidav juuksur peab tundma kõiki kliendi pea iseärasusi. Kui kliendil on lameda kujuga pea, tuleb juuksuril talle soovitada niisugust soengut, et seda lamedat kuju varjata. Vahel on kliendil ebatavaliselt suur pea või lühike kael, kõike seda tuleb silmas pidada ja soengu abil likvideerida." (lk 27)
  • [Marja:] "Aga kas te vanemate juures ei saa elada?"
[Vitali:] "Isa ja võõrasema juures? See oleks ebasoovitav. Isa teenib vähem kui maha joob. Nende juures elades ei saaks ma arvestada minimaalsegi nendepoolse toetusega, vaid peaksin veel osa oma teenistusest isale viinarahaks andma, see aga ei paku mulle mingit rahuldust." (lk 28)
  • Vitali hakkas oma töökohta kraamima, mina istusin raamatuga nurka. Oh seda jupikaupa lugemist küll! Kui mitu korda ma olen otsustanud, et jätan selle kombe maha. Niikuinii ei saa asjast õiget maiku. Lihtsalt rumal harjumus - nagu sihvkade söömine... (lk 30)
  • "On ta huvitav tüdruk?" päris Vitali asjalikult.
"Minu arvates väga huvitav."
"Ma küsin sellepärast, et huvitavaid tüdrukuid luban ma endale mõnikord ilma igasuguse materiaalse vaatekohata teenindada. Mind paelub probleem, kuidas valida soengut vastavalt lauba suurusele, kaela pikusele ja muudele tunnustele. Tütarlastega on kergem katsetada kui soliidse klientuuriga. Soliidsetel klientidel pole enam see juus, ja näokuju pole nii ilmekas, ja peale selle nõuavad nad endale kindlat soengut, mitte seda, mida mina kui meister soovitan. Teisest küljest, kui ma raiskan palju aega tütarlaste peale, siis ma sean end ohtu, et ma ei tule palgaga välja. Kuid aeg-ajalt pean ma oma teooriaid ütarlaste peal kontrollima." (lk 35)
  • [Vitali:] "Minu jaoks on elamispinna küsimus tohutult oluline. Kui ma kunagi abiellun, siis ainult sel juhul, kui minul ja mu naisel on korralikud korteritingimused. Kuhu ma ta panen? Oma toanurka? See pole soliidne. Seda enam, et minu peamiseks nõudmiseks oma naise suhtes on, et ta ei segaks mul edasi areneda, vaid, vastupidi, aitaks mind. Ma raiskan näiteks palju aega toidu valmistamisele: hommikusöök, lõuna, õhtusöök; kõik see läheb mu isiklikust ajast. Ja kui kergesti võib juhtuda, et ma võtan naise, tema aga hakkab mind mu edasiarengus takistama!" (lk 47)
  • Kodus andsid poisid järjekordse etenduse. Kunagi ei suuda ma neile selgeks teha, et ma olen nende peale täitsa tõsiselt pahane. Nad pööravad kõik naljaks.
"Pajatsid," ütlesin ma neile.
"Kas inimene sa? Ei, vaid pajats!" pistis Kolja võikalt röökima.
"Mis sa karjud, tola!"
"Pajatsi aariat Leoncavallo ooperist."
  • "Naistejuuksur", lk 5-55

Välislingid muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel