Julia Laffranque

Julia Laffranque (kuni 1999. aastani Julia Vahing; sündinud 25. juulil 1974) on eesti õigusteadlane, jurist, Riigikohtu kohtunik; Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik 2011–2020.

Julia Laffranque (vasakul), 2012.

Artiklid

• Inimõiguste kohus kinnitas, et kuigi viisnurga ärakeelamine oli seadusega ette nähtud ja teenis legitiimset eesmärki – tagada avalik kord ja teiste inimeste julgeolek –, ei olnud see demokraatlikus ühiskonnas antud juhul vajalik. Inimõiguste kohtu arvates on tegemist mitmetähendusliku sümboliga, mida ei saa samastada ainult totalitaarsete ideedega, sest see on ühtlasi rahvusvahelise töölisliikumise tähis.
• Niisiis, kuigi Euroopa Inimõiguste Kohus tunnistas, et kommunistliku režiimi rikkumised olid jõhkrad, kehtis kohtu arvates Ungaris tollal stabiilne demokraatia, kus diktatuuri võimalus oli tühine, mistõttu polnud sõnavabaduse piirangud riigis õigustatud "selge, pakilise ja konkreetse sotsiaalse vajadusega" ja need võisid sundida sümboolika potentsiaalseid kasutajad rakendama omamoodi enesetsensuuri, mis omakorda võis kujutada endast sekkumist sõnavabadusse.

Lõpuks tühistaski Ungari põhiseaduskohus selle seaduse 2013. aastal, viidates täpse määratluse puudumisele ja inimõiguste kohtu lahendile. Kuid juba neli aastat hiljem olid ajad sedavõrd muutunud, et 2017. aasta märtsis esitas peaminister Viktor Orban uue seaduseelnõu, millega keelati kaubad, millel on kujutatud natside haakrist või kommunistide viiekandiline punane täht, sealhulgas Hollandi õlletootja Heinekeni kasutatav sümbol.

• Tulles tagasi Euroopa Inimõiguste Kohtu juurde, siis on ta mitmetes kohtuasjades kinnitanud sedagi, et natsionaalsotsialism oli totalitaarne doktriin, mis ei sobinud kokku demokraatia ja inimõigustega, kuid on läinud veelgi kaugemale ja leidnud, et kriminaalkaristused näiteks natside vormiriietuse, Hitleri sünnipäeva tähistamise jt natsirežiimi ülistavate tegevuste eest on "demokraatlikus ühiskonnas vajalikud".
• Vaadeldes natsisümboolika kasutamise keeldu Saksamaa ajaloolise kogemuse valguses, mis oli kaalukas tegur, lükkas inimõiguste kohus kaebuse sõnavabaduse rikkumise kohta tagasi kui ilmselgelt põhjendamatu. Kohus leidis, et natside õudusi kogenud riikidel peaks olema eriline moraalne vastutus distantseeruda toimepandud massilistest hirmutegudest, mis võib õigustada nende sümbolite kasutamise keelamist, sh kõigis sidevahendites.
• Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt rõhutanud, et ajaloolise tõe otsimine on sõnavabaduse lahutamatu osa ja arutelu sõjakuritegude või inimsusevastaste kuritegude põhjuste üle peaks saama vabalt toimuda.

Kuna kohus on pidanud otsustama väga erinevate riikide ja taustsüsteemidega asjades, mitte ainult Stalini või Hitleri kuritegudega seotud küsimustes, on tal tulnud olla valvas ka selles mõttes, et keelustamisest ei kujuneks omakorda "relv" nt poliitilise opositsiooni vaigistamiseks.

• Samuti on väga oluline ajastus: näiteks oli ühes kohtuasjas kaebajaks karikaturist, kes oli süüdi mõistetud terrorismile kaasaaitamises, sest ta oli avaldanud karikatuuri kaks päeva pärast Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornide ründamist 11. septembril 2001. Karikatuurile oli kirjutatud: "Me kõik oleme sellest unistanud... Hamas tegi seda". Karistuseks mõisteti karikaturistile selle eest 1500-eurone rahatrahv.

Karikaturist leidis, et tema sõnavabadust on rikutud. Kuid inimõiguste kohus rõhutas just konteksti ja ajalist aspekti, mil kogu maailm oli rünnaku-uudisest ikka veel šokis. Kohus sõnavabaduse rikkumist ei leidnud.

• Lihtsalt sümboli näitamine või kasutamine ei peaks kaasa tooma vanglakaristust. Samas ei ole täpsustatud, millal ja kuidas kasvab näitamine üle millekski muuks, näiteks provokatsiooniks.
• Kas ja millal muutub sümbol kui selline ohtlikuks ja kes ning kuidas saab seda hinnata? Kas on vaja täiendavaid abinõusid lisaks sellele, et kriminaalkorras on juba karistatav sõjale või muul viisil relvajõu kasutamisele üleskutsumine, kui sellega eiratakse rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtteid ning riigi, aga ka välisriigi ja rahvusvaheliste organisatsioonide ametlike sümbolite teotamine?

Kas teatud sümboolika kasutamise seadusega keelustamine ja sanktsioneerimine külvab pigem segadust ning tekitab vastuolusid või vastupidi, aitab võimalikke vastuolusid, rahutusi ja vägivalda ära hoida? Kas ja kuidas tasakaalustada ühelt poolt väljendusvabadust ja teiselt poolt riigi ja selle elanike julgeolekut?

• Kokkuvõttes tuleb seega vaadata, kas sümboleid, avaldusi jms võib õiglaselt tõlgendatuna ja kontekstis vaadelduna pidada otseseks või kaudseks üleskutseks vägivallale või siis vägivalla, vihkamise või sallimatuse õigustamiseks.

Laiema konteksti all tuleb mõistlikult vaadata tervikpilti: kas natsi- ja kommunismisümboolika on riigis keelustatud, kas vaenukõne kriminaliseerimine on mõistlik või mitte. Kitsamas mõttes on konteksti puhul oluliseks peetud seda, kas need sümbolid, väljaütlemised ja tegevused on kuidagi seotud nt mingite käimasolevate relvakonfliktide, terroristlike aktidega.

• Niisiis on lisaks sümboolika kasutamisele oluline ka koht, kontekst ja ajastus, milles see aset leiab, arvestada tuleks ka riigi ajaloolise kogemuse, traditsioonide ja tegeliku olukorraga, et otsustada, missugune lahendus, sh milline vahend (kriminaalõiguslik või muu) saab pikaajaliselt kõige paremini tagada ühiskonnas rahu ja demokraatia.
  • Julia Laffranque, "Sümboli jõud ja nõrkus", ERR, 30.03.2022

• Hiljuti avaldas Euroopa Liidu (EL) põhiõiguste amet mõtlemapaneva aruande, mis põhines üle-euroopalisel küsitlusel, kus uuriti, mida inimesed teavad ja arvavad inimõigustest. [---]

27 Euroopa Liidu liikmesriigist üheteistkümnes oli pool või isegi veidi enam küsitletutest seisukohal, et nende riigis pole inimõigustega probleeme ja rikkumised leiavad aset "mujal". Eesti elanikest leidis 58 protsenti, et probleemid inimõigustega esinevad teistes riikides. [---]

Samal ajal leidis 68 protsenti Euroopas küsitletutest, et on inimesi, kes saavad inimõigustest ebaõiglaselt kasu. 33 protsenti nõustus väitega, et inimõigustest lõikavad kasu ainult need, kes neid küsitletute arvates tegelikult ei vääri, näiteks kurjategijad ja terroristid. Niisugused avaldused teevad muidugi kurvaks, sest inimõigused on kõigil.

• Kui vaadata Euroopa inimõiguste kohtusse pöördujaid, siis suur osa kaebustest tuleb just end oma õigustega kurssi viinud kinnipeetavatelt. Küsitlusele vastanute seisukohta võis lisaks nende endi viletsatele elutingimustele mõjutada ka teadmatus ja abitus – tunne, et minust ei hoolita.
• Ent tunnistagem – kui palju aega ja võimalusi on keskmisel tööl käival ja mitte ühtegi vähemusse või eriliselt puudutatud gruppi kuuluval Eesti inimesel mõtiskleda oma igapäevaelus ja tavaolukorras selle üle, mis on tema inimõigused, kas ja kes neid rikub ning kust rikkumise korral abi saada? Aga ka need keskmised inimesed, mitte ainult nõrgad ja väetid, vajavad tuge, et tugevaks jääda ja vajadusel teisi aidata. Tuleb meeles pidada sedagi, et inimõigusi ei tohi devalveerida.
• Võimude lahusus, poliitilised vabadused, läbipaistvus ja vastutus on hästi toimiva demokraatia rahvusvaheliselt tunnustatud eeldused. EL-i põhiõiguste ameti küsitlusest koorus üllatav tõsiasi, et kuigi 86 protsenti vastanutest peab õigust vabadele valimistele demokraatia seisukohalt väga oluliseks, siis noored inimesed vanuses 16–29 pööravad sellele millegipärast palju vähem tähelepanu kui vanemad.

Oleks huvitav teada, mis on selle põhjuseks, kas madal teadlikkus, noorte muud huvid, üleküllastumine või pettumine poliitikas, poliitiline olukord riigis?

• Näiteks kohtud ei pea mitte ainult olema sõltumatud, vaid sellised ka avalikkusele näima. Sellega seoses saab välja tuua, et 27 protsenti küsitletud EL-i elanikest arvab, et nende riigis pole kohtunikud "kunagi" või "on harva" võimelised tegema oma tööd valitsusest sõltumatult. Sellise arvamuse osakaal küündib 11 protsendilt Taanis kuni 47 protsendini Horvaatias (Eestis on see siiski küllalt madal – 14 protsenti).
• Sõltumatu kohus on osa õigusriigist ja peaks olema sama loomulik nagu õhk, mida hingame. Sõltumatu ja sellisena ka näiv kohtumõistmine pole kohtunike privileeg, vaid ennekõike kohtusse pöördujate ja kohtu alla sattunute õigus.
• Inimõigused on mõeldud kõigile, mitte ainult rikastele, kurjategijatele või võimupartei liikmetele. Selleks, et see nii ka tegelikkuses oleks, tuleb inimestele tutvustada nende õigusi ja ka võimalusi, kuidas neid paremini kaitsta nii tava- kui ka eriolukorras. Tuleb tagada, et haldus vastaks hea halduse põhimõttele ja kohtud oleksid sõltumatud ning seda kõike mitte ainult liikmesriikides, vaid ka EL-i enda institutsioonides.
  • Julia Laffranque, "Inimõigused kõigile, mitte vaid rikastele ja kurjategijatele", ERR, 02.10.2020