Talviti oli mu maailm hoopis kitsas, sest oma esimesed jalatsid sain alles Rummusaarelt lahkumiseks. Talvedel aga olid siiski oma võlud. Kuskil mujal pole ma näinud nii ilusaid jäälilli kui pakane neid Rummusaare vanatare suitsunud aknaklaasidele maalis. Aga peaasi oli ikkagi see, et talvel käis tee otse Rummusaare aida tagant läbi ja siis sai näha hoopis rohkem võõraid inimesi kui suvel. Vahel juhtus ka, et mõni tuttavam teesõitja astus sisse sooja. Enamasti oli neil minu jaoks ikka lahke sõna ja mõnel isegi närtsinud õun või hapu kompvek. Nii hea sõna kui hea asi olid mulle ühtemoodi suureks külakostiks. (lk 6)