Mulle näib, et kõige radikaalsemad muudatused ooperilavastamises leidsid viimati aset 80ndatel ja 90ndate algul: kaasajastamine (st ooperi tegevusaja lähendamine tänasele), teose struktuuri või ideestiku dekonstrueerimine, lavakujundite teadlik eklektika ja paljutähenduslikkus, mäng eri ajastute ja stiilidega.
Kaasajastamine iseenesest pole ei hea ega halb, on väga häid kaasajastatud lavastusi, aga ka väga halbu. On ülimalt naiivne mõelda, nagu vahel arvustustest lugeda, et moodne lavastus tähendab ainult välist kesta, st tänast olustikku ja moodsaid kostüüme. Tähtis on see, mis toimub tegelaste vahel, mis on lavastaja värske, meid puudutav idee, ent just selleni sageli ei küündita. Mõiste “kaasajastamine” hõlmab eri lähenemisviise: teose asetamist autorite kaasaega (levis juba 1960ndatel aastatel), teose lähendamist vaataja ajale, teose paigutamist tänapäeva koos aktuaalsete sündmuste peegeldamisega.
