Kaevuvinn

ProosaRedigeeri

  • Kaevu kohal tammisel hargil seisab noolena püsti kõrge vinn, mille tipust ripub pikk-pikk kook, raske raand — puuämber — kõvera lingiga otsa kinnitatud.
Vinna maha toetuval otsal on raskus: auguga kivi, vana sahanina ja muud rauakolu kimpu seotud. Tühja raandat sügavale vee järele saates peab selle koorma üles taeva alla vinnama ja koogule üle räkete järele kummarduma, aga veetäis tuleb kergesti, nagu lupsti üles. Vinn on kõige tähtsam, ilma vinnata ei saagi vett kätte.
Aga vinn teeb ka kaevu uhkeks ja talu toredaks. Mis nägu oleks õu ilma hargi, vinna ja tuule käes raandat sõidutava kooguta. Vinn paistab üle m ajakatuse kaugele kätte. Suvel laulab kõrgel vinna otsas alati pääsuke. See on nende armastatuim paik. Üks läheb ära, nagu kukutab enda lendu, teine tuleb kohe asemele ja alustab oma vidistamist. Mis seal viga laulda ja üle õue hõisata, kui kõik nagu peo peal näha. (lk 14)
  • Harri Jõgisalu, "Kaev", lk 14-17, rmt: "Nõiutud allikas", 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981