Kõige rohkem meeldis talle valge kakaduu tants. Kord rääkis ta sellest Mumaele:
"Valge kakaduu oli kunagi must mees, laulis ja tantsis alati," seletas Coonardoo. "Aga teine must mees — moviagar* — varastas ta ära ja muutis musta mehe, kes alati laulis ja tantsis, valgeks kakaduuks. Nüüd tantsivad kõik mustad mehed valge kakaduu tantsu."
Mrs. Bessie oli pärismaalaste sõjatantse näinud. Ta oli vaadanud, kuidas Chitali, kes oli alati esitantsijaks, ilmus põõsaste vahelt välja, keha üleni valge saviga täis joonistatud ja udusulgedega kleebitud, ning tuli tantsides alla tule äärde. Ta tippis graatsiliselt ja kiiresti ühelt jalalt teisele või laskus kükki, ajades põlved laiali. Julgelt ja lõbusalt kujutas ta noort meest, kes "laulab ja tantsib alati".
Vana Joey Koonarra, tutt emusulgi sabaks, kepsutas uhkelt1 Chitali selja taga. Ta vehkis kätega ja väristas ennast kogu kehast, liikudes edasi väikeste tippivate sammudega, kuni Chitali lõpuks põõsaste mustava seina taha põgenes.
Mõne hetke pärast tulid kõik ülejäänud mehed Chitaliga eesotsas põõsaste varjust välja. Nad olid üleni udusulgi täis kleebitud, kakaduusuled juustes. Nad keerlesid tule ees nagu parv ülevalt alla laskuvaid kakaduusid aimates järele tiibade sahinat, sel ajal kui naised kordasid ikka ja jälle refrääni, mis meenutas kakaduude karedat tervitushüüet: "Pee-taerda! Pee-taerda!" Mehed kükitasid tule ääres, ajasid käed laiali ja keerlesid ringi. Siis taganesid nad ikka veel pööreldes pimedusse. Nad vehkisid kätega, aimates järele tiibade sahinat. Naised laulsid kriiskava häälega: "Pee-taerda! Pee-taerda!" (lk 26-27)
* Nõid.
K. S. Prichard, "Coonardoo", tlk Vilma Jürisalu, Tallinn: Eesti Raamat, 1968
