Kasutaja:Ehitaja/Juhan Tomberg

Juhan Tomberg (sündinud 26. märtsil 1922) on Eesti insener.

"Inseneri elutöö Eesti põlevkivitööstuses"

Tsitaadid väljaandest: Juhan Tomberg, "Inseneri elutöö Eesti põlevkivitööstuses", 2002

Tartus koolis käimise ajal olime õe Astaga korteris lelle Johannes Tombergi pool. Temal oli suur korter Tallinna ja Liiva tänavanurgal teisel korrusel. Lell oli loomaarstiteaduskonnas dotsent, luges loenguid üliõpilastele ja praktiseeris loomakliinikus sünnitusabi andmisega. Ta ütles, et ta on sünnitusabi andnud ka lõvile. See olevat juhtunud Viini loomaaias, perioodil kui ta oli end täiendamas Viinis. (lk 10)
Maja, kus lelle korter oli, asus ümbritsevatest majadest kõrgemal, hoov oli rajatud pooleldi kallakule selle täitmisega. Kui nüüd poisid hoovis palli mängisid, juhtus vahel, et pall läks üle piirde ja langes 3-4 meetrit allpool olevale F. Tuglase maja hoovile. Hr Tuglast paistis see mitte häirivat, pall visati hea sõnaga tagasi. Pr Elo Tuglase kohta seda aga ütelda ei saa. (lk 11)
[Tartu Tehnikumist 1939. aastal:] Meeldejäävamaks kujuks õpetajate seas oli õpetaja Masing, "Sini" nagu me teda kutsusime. Tema hindamise süsteemis olid miinused ja plussid. Näiteks 2 =, 2 +, 2 ++, 3 = jne. Veerandi lõpuks pidi viimane hinne vähemalt 2+ olema, siis võis 3— tunnistusele välja panna. Mu pinginaaber E. J., tulevane "Eesti Energia" dispetšer, läks teda paluma, et kas saaks 3 - välja panna. Hr Masing võttis oma taskuraamatu, vaatas, lõi käed laiali ja ütles: "Täie kena mies, kut ma saan täile 3 - välja panna, kui täil veel ükski 2+ ei ole!" Kui viimane hinna oleks 2 + olnud, oleks tunnistusel kolm kirjas.

Kogu klass sai temalt kaks 5, ühe nendest mina. (lk 11)

Peale Tartu Tehnikumi lõpetamist läksin tööle endise rootslastele kuulunud "Eestimaa Õlikonsortsiumi" õlitehasesse Sillamäel, mida saksa ajal nimetati "käitis V" ks. Kogu Eesti põlevkivi tootmine ja ümbertöötamine kuulus sõja ajal firmale "Baltische Oil GmbH". [---]

Peale E. Schifferit tuli direktoriks sakslane Carlep. Esimene asi, mis ta tegi, oli raamatute väljaviskamine oma kabinetist kuna neid polevat tal vaja. Ta tuli ka konstrueerimisbüroosse, mis asus ühe elamu teisel korrusel endises korteris. Mul oli fotolaboratooriumi ukse taha pandud laud. Direktor lükkas ukse praokile, tagus jalaga selle lahti, andis lauale veel paar jalahoopi ning sisenes tervitamata, küsides, kas magate siin või mis? Püüdsime selgitada, et me töötame teises toas oma töölaudadel. Rohkem me teda ei näinud.

Meenub üks lugu peost Vaivara rahvamajas. Pidu oli juba peaaegu lõppemas, kui sinna ilmus vähe vindisena ka hr Tidblom, kes oli parajasti ka direktori kohustes. Kuna ta oli ladna mees ja tal oli ka midagi tujutõstvat veel kaasas, siis kogunes ta ümber kenake seltskond. Ta tuli koos autojuhiga. Autoks oli väike "Opel", "MoskvitŠi" eelkäija. Pidu lõppes ja hakkasime koju sõitma. Tidblom istus rooli ja kamandas kogu seltskonna autosse. Kuna kõik sisse ei mahtunud (ainult 7 või 6!), istus üks meist mootorikattele kaksiratsi ja turustusosakonna juhataja kõhuli autokatusele. Sõit läks päris hästi Vaivara rahvamajast kuni peaaegu Sõtke jõeni, kuid siis sõitsime kraavi. Hoog polnud väga suur, kuid siiski lendas katusel olev mees üle mootori kraavi pidurdunud auto ette mootoril istuja selga. Imekombel jäid ka ta prillid terveks. Auto tõsteti kraavist teele ja autojuhtimise võttis üle autojuht, kes sõidutas Tidblomi koju. (lk 15)
[Sõjaaegsest elust Sillamäe õlitööstuses:] Toitu saadi kaartidel olevate talongide alusel. Sööklas sai lõunat, kuid muidugi jäi vähe hommikuks ja õhtuks. Kere oli pidevalt "hele". Kui suur oli söögiisu, seda selgitab järgnev. Oli juba sügis, mõisa põllul kartulid, mitte suured, kuid söödavad. Käisime sõbraga ühel õhtul kartulivargil ja keetsime 8-liitrise potitäie kartuleid, koorega muidugi. Tegime juurde "dünamenti" ja sõime kahekesi kogu potitäie ära. Kuhu see neli liitrit kartuleid mahtus, ei tea tänini. (lk 15-16)
[Evakueerimine Sillamäelt 1944. aasta märtsis:] Ärasõit toimus oma rongiga, mida vedas Sillamäe väike auruvedur. Selle rongiga toimus Toila jaamas avarii. Olime ööseks Vaivarast ainult Toilasse jõudnud, kuid edasisõiduks luba ei antud. Tukkusime oma pampudel kaubavagunis. Korraga käis kõva raksatus ja meie rong sõitis tagasi Narva suunas, vaguni uksed läksid inertsi tõttu lahti (jäid paigale, kuna rong hakkas järsku liikuma). Arvasime, et pommitatakse. Tegelikult sõitis meie rongile otsa tühi vedur. Sakslasest vedurijuht jäi magama ja sõitis semafori punase tule alt läbi. Vedur oli peale meie rongile otsasõitu poolpõiki raudteel. Kaks sõjaväelast, kes olid meie rongi propsivagunil propside otsas sõitnud, olid veduri rataste all. Üks Sillamäe tööline, kes ka propsivagunil sõitis, leidis end vedurijuhi kabiini katuselt väikeste muhkudega. Hea oli, et meie rongi vedur oli rongi Narva-poolses otsas ja see pidurdas rongi. Päeval sõitis meie rong edasi kuni Kiviõlini. Mina tulin rongilt maha Kohtlas, kuna Kohtlas töötas mu tulevase abikaasa õde, kelle juurde korterisse sain. (lk 16)
[Kohtla-Nõmme õlivabriku peainsenerist 1944. aastal:] Kivirannale ei meeldinud sugugi, et sõjaväelased käitusid kui peremehed. Kord ajas ta minema sõduri mehaanikatöökojast, kes oli tulnud sinna midagi tegema ilma tema loata. Kui peale seda valvekomando ülem tuli asja kabinetti õiendama, võttis Kivirand sellel kraest kinni ja viskas ta uksest välja. Istus siis uuesti laua taha ja kirjutas direktor Uskile ettekande, kus oli kirjas "... võtsin tal kraest kinni ja viskasin ukse taha". Arvasin, et tuleb suur pahandus, kuid midagi erilist ei juhtunud. (lk 18)
[Kohtla-Nõmme kombinaadist 1951. aastal:] Oli palgapäev ja jaoskonna raamatupidajad olid kassas jaoskondade raha saamas, kui kassaluugi taha tulid kaks meest automaatidega. Üks läks kassasse, teine jäi koridori ja kamandas kontori koridoris liikunud inimesed seina äärde. Kassasse läinud mees võttis kogu kassas oleva raha ja riigilaenu obligatsioonid, toppis need seljakotti ja mehed lahkusid.

Kogu raha metsavennad ei saanud. Kaevanduse raamatupidaja oli raha välja võtnud ja oli pearaamatupidaja juures, transpordi raamatupidaja oli pugenud kassas rahaga laua alla ja toppinud raha püksisäärde. Minu naine, kes töötas kommunaalis raamatupidajana, aga enam raha ei saanud, kuigi oli juba raha saamiseks allkirjagi andnud. (lk 20)

Sel ajal kui Saksa sõjavangid konstrueerimisbüroos töötasid, kuulutati Tallinnas välja projektide võistlus ridamajade saamiseks. Oli kolm auhinda ja kolm ostu.

Meie arhitektist sõjavang tegi ettepaneku sellest osa võtta, kuna ta Saksamaal olevat seda teinud. Nii tegimegi. Viisin oma nimel projekti võistlema. Suur oli mu üllatus, kui meie projekt osteti esimesena 1200 rubla eest. Selle raha sai Wienecke.

Mõni aeg hiljem aga arhitekt Wienecke põgenes laagrist koos elektrikuga. Ta oli päeval veel konstrueerimisbüroos tööl, kuid järgmiseks hommikuks oli kadunud. Tagasi teda ei toodud.

Üks sõjavang, kes põgenes, toodi aga tagasi. Tema põgenemine oli huvitav. Ta kandis vene sõjaväe riideid. Ta läks Kohtla jaama, istus rongile ja sõitis rongiga kuni Königsbergini. Taskus oli tal piisavalt tubakat. Kui mõni "sõber" ta juurde tuli, tehti suitsu.

Vahele jäi ta Königsbergis ühel õhtul, kui tekkis lööming venelaste ja sakslaste vahel. Tal oli töökoht, aga polnud mingit dokumenti. Ta tunnistas üles, et on sõjavang Kohtlast ja toodi tagasi. (lk 25-26)

Vangilaagris oli peale inseneride ka teisi spetsialiste. Nii olid seal kunstnikud, kes maalisid pilte. Nende hulgas üks vanem mees, kes olevat konstrueerimisbüroos töötava arhitekt Wienecke teadmisel olnud Saksamaal tuntud kunstnik. Andsin nende "ateljeele" saksakeelse albumi "Eestimaa 80-es pildis", selles olevate fotode järgi nad maalisid pilte Eestimaast. (lk 26)
Sõjavangid töötasid ka kaevanduses. Geodeetilise haridusega sõjavang oli markšeideri abiline. Kaevanduse käik oli põllu all. Käigu ligidal oli kartulikuhi. Vangid tegid käigust lisakäigu kuhja alla ning sealt surfi kartulikuhja juurde. Ettevaatlikult kartuleid tarvitades ei äratanud nad liigset tähelepanu. Suur oli talumehe üllatus, kui kevadel kartuleid ei olnud, kohal seisis ainult külmunud mullakoorik. Peaaegu kõik kartulid olid "rotid" ära viinud. (lk 26)
Peale I. Klesmenti oli laboratooriumi juhataja N. Purre, kes aga lahkus 1958. a. kevadel Kohtla-Järve Põlevkivi Instituuti.

Järgmiseks juhatajaks sai A. Kolk-Kogerman. Ta oli ka TKO juhataja. Oma nõudlikkuse tõttu tekkis tal konflikt kaevuritega. Toodetud põlevkivi kvaliteeti määrati paekivi hulgaga. Paekivi hulga määramiseks võeti brigaadi poolt toodetud põlevkivi vagun, kaaluti, nopiti paas välja, paas kaaluti, ja arvutati pae protsent. Oli see suurem kui lubatud, siis langes töötasu.

Oli tava, et seni kuni vahetuses vagunite kontrolli ei olnud võetud, tuli põlevkivi paest puhtaks teha. Kui aga vagun oli kontrolli võetud (sellest informeeris brigaadi vedurijuht), siis võis "räga" panna, sest tavaliselt enam sellel päeval teist vagunit kontrolli ei võetud. A. Kolk-Kogerman aga laskis seda teha. Tulemus oli see, et pae protsent läks "lõhki" ja palk vähenes. Teda ähvardati igati kuni kohtuni ning ta lahkus. Ta läks Eesti TA Energeetika Instituudi aspirandina Moskvasse õppima (lk 45)

[TPI kaugõppest 1958. aastast:] Kui varem märkisin, et alul oli õppimine kui sport, siis lõpuks tundus see sunnitööna.

Masinaehituses on väga palju graafilisi töid. On vaja koostada kursuse projektid, arvestused jne. See nõuab palju aega ja ka püsivust.

Minu päevakava kujunes järgmiseks:

Hommikul kell neli üles, õppim ine kella seitsmeni. Kella pool kaheksaks tööle, mis mõnikord kestis kuni kella kaheksani. Seejärel oli aeg süüa ja kui oli midagi kerget ümber kirjutada, siis see lõpetada. Siis puhkama, et hommikul kell neli uuesti alata. Nii pühad kui argipäevad. Vahe oli ainult suvel, siis oli vaja siit-sealt korraldada ja aiatöö. (lk 64)

Eksam toimus Toompeal Kohtu tn 4 teisel korrusel. Kaasvõitleja - peainsener oli nuputanud, kuidas sooritada eksam abistajatega. Ta sõidab oma Volgaga üles platsile ja korjab autosse abilised, kes peaksid eksami küsimustele kiiresti vastama. Peainseneril on taskus niidirullist valmistatud "vints", millel trossiks niit. Ta laseb eksami küsimused vintsi abil aknast alla.

Abilised annavad peagi Volga signaaliga märku, et vastused on vintsi trossi otsas, tõmba üles. Paberi ülestõmbamise järel aga selgub, et ühe ülesande vastust ei ole. Abilised ei osanud seda lahendada. Üks abilistest on linna otsima läinud, kes oskaks nuputada vastuse ka sellele küsimusele. Saadaksegi vastus ka sellele küsimusele, kuid oh häda - vints ei tööta, "tross" on sassis. Vints oli konstrueeritud ainult üheks operatsiooniks. Leitakse lahendus. Abilised kirjutavad lauale kriidiga lahenduse esimese rea. Eksamineeritav kirjutab selle maha. See rida kustutatakse ja kirjutatakse uus jne. kuni kogu lahendus on edasi antud.

Nii saigi eksam tehtud edukalt!

Insenerlikku mõtlemist on tulevasele diplomeeritud insenerile ikka tarvis! (lk 64-65)

Toodangu arvestuseks olid seadmel igas tsehhis toodangu vastuvõtjad, kes võtsid toodangust proovid ja mõõtsid õli hulga enne ja pärast ülepumpamist õlilattu. Oli plaanimajandus ja plaani täitmise pealt maksti preemiat. Seega oli tsehhidel kiusatus saata koos õliga mõni tonn vett. Et seda ei juhtuks, olidki destillatsiooniseadme toodangu vastuvõtjad tsehhides. Kuu lõpul tuli mõnikord mõne tsehhi palvel paagipõhjas olev vesi õlina arvele võtta. See aga tasuti kohe kuu alul. Selline üksteise "abistamine" ei olnud küll igakuine, kuid seda tuli ette. (lk 67)
Kohtla-Järve kombinaadis valmistati metallosade värvimiseks värvi omapärasel viisil. Kuumutati rasket põlevkiviõli õliga köetavas kuubis, lisades sinna reagendina põlevkivituhka ja midagi veel. Kui paks sodi oli valmis, lahustati seda bensiiniga. Bensiin valati katlasse. Bensiin lahustas katlas olevast segust lahustuva osa ning paks jäi põhja, mis vedeliku (värvi) pealt ärakasutamisel välja võeti ja tuhamäele saadeti.

Kord aga juhtus tööõnnetus operaatoriga, kes värvi valmistas.

See juhtus nii.

Värvi alus oli valmis ja operaator avas kraani ja laskis bensiini kuupi. Kuubi peal oli avatud vaateluuk, mis oli tegelikult küllalt suur, et sealt tuhka jne. sisse lasta. Bensiin kokku puutudes tulise värvialusega auras. Aurud puhus tuul küdeva ahju poole ja ahju avast koldesse ning seal aurud süttisid. Tuli levis silmapilkselt kuubini, mille platvormil operaator seisis. Selle asemel, et platvormilt maha hüpata tulest kaugemale, tormas operaator bensiinikraani juurde ja sulges selle. Tuli kustus, kuid operaator sai nii raskeid põletushaavu, et ta Leningradi haiglas kolm nädalat hiljem suri.

See operaator oli üldiselt väga täpne ja kohusetruu.

Ei ole õige olla liiga kohusetruu! Kui ta oleks platvormilt maha hüpanud, poleks peale väikese kahjutule midagi juhtunud. Pealegi oli bensiinitorul natuke eemal teine ventiil, mida oli võimalik hädaohuta sulgeda. (lk 69)

E. Roosaar oli tuntud hea keevitajana. Kui temalt küsiti, kas seda detaili keevitada saab, oli vastus: saab! Kas see ka pidama jääb? Vastus oli: ei jää! või jääb!. Kui Eeri ütles jääb, siis see ka jäi pidama.

Teades tema viinalembust mindi ta juurde pudeliga. Nii õpetati ta välja, ilma pudelita ta haltuurat ei teinudki. Eeri oli pea alati "vines". Asi oli ka direktori juures arutusel ja mees kutsuti direktori juurde. Tal oli aga poolik pudel põues. Saanud direktorilt noomida, lubas ta viinavõtmise maha jätta. Põues oleva pooliku pudeli viskas lahtisest aknast välja, see purunes kukkudes.

Tulin talle kontori uksel vastu ja Eeri sõnas: "Kuradi kahju sellest mahavisatud viinast!"

Erilist paranemist Eeri juures ei märgatudki. Teda vallandada aga ka ei saanud: tal oli suur pere ja ta tegi oma töö ka vines olles hästi. (lk 74)

1957. aastal tegin ettepaneku rikastada põlevkivi karjääris tootmisel. Selleks konstrueerisin autoratastel liikuva rikastuslindi. Ekskavaator E 754 laadis põlevkivi rikastuslindi kolusse ja läbi söötja põlevkivi läks lindile, kus kahel pool linti seisvad rikastajad pae välja noppisid. Nende tööviljakus oli palju suurem, kui sorteerimise rikastajatel, sest paas oli määrdumata ja põlevkivist kergesti eraldatav.

Minu arvestus konstruktsiooni tugevuses oli ekslik. Ma ei näinud ette, et paasi on niivõrd palju, et see matab rikastuslindi - "rikša", nagu teda millegipärast nimetama hakati, paesse ja seda tuleb sealt ekskavaatoriga välja tõsta. Ta purunes tõstmisel. Konstruktsioon oli liiga nõrk. Purunemisele oli kaasaaitajaid. Põhjus - tonne tuli vähem. Kvaliteedi tõus ei huvitanud kaevanduse juhtkonda. Preemiat maksti üleplaaniliste tonnide pealt. Ega kaevanduses ju peale tonni teisi mõõtühikuid tuntud.

Rikša ehitati veelkord traktori DT sõiduvankrile, kuid kaua ta ei töötanud. Leiti, et ekskavaatorijuht võib eksida ja mõni rikastaja võib kiviga viga saada.

Jällegi olid tonnid võitnud! (lk 85)

Suur probleem oli autokummidega, neid kulus karjääris palju. Kumme hangiti igasuguste meetoditega.

Üks nendest.

Kellelgi varustajatest oli tuttav Leningradi Trollitrustis suur ülemus, kes lubas anda 80 protekteeritud ja ka uusi kumme väikese vaevatasu eest. Selleks oli koorem sõnnikut.

Lepiti kokku, kus koorem on teatud kellajaks. Kui sõnnikukoorem Leningradi kokkulepitud kohale saabus, pandi MAZile miilitsa operatiivauto ette, teine taha ja kästi järgi sõita. Sõit läks mööda Nevski prospekti ja teisi peatänavaid pidi suvitusrajooni Kolpinosse ühegi peatuseta.

Kummid saadi, mure oli mõneks ajaks murtud. (lk 85)

Autode saamist ja nende tagavaraosade hankimist Leningradist iseloomustab autokraana CMK-10 lugu.

Kraana saamiseks sõitis tehasesse meie transpordiosakonna juhataja. Ta oli varem kindlaks teinud, et tehas ei täida plaani ning väljaantud ostuload ei ole kaetud. Tal oli kaasas kohver, milles Viru valget, Vana Tallinna, Tallinna kilusid, eesti võid, šokolaadi jne.

Ta läks tehase juhataja juurde koos oma kohvriga ja kraana saamise sooviga. Vastus oli eitav, kuna tehasel plaan täitmata ja ostjate järjekord värava taga.

Meie esindaja ütles, et tal on midagi kohvris. Juhataja tõusnud toolilt ja läinud ukse juurde. Meie mehel hirm suur, kartis, et minnakse tunnistajat kutsuma altkäemaksu pakkumise tõestamiseks. Juhataja keeranud hoopis ukse lukku, nüüd kadus ka meie mehe hirm. Kohvri sisu vaadatud üle ja sel päeval valminud kraana olnudki Kohtla oma. Õpetatud, et tehasest midagi ei varastataks, sest väravas on kõva kontroll. Mis väljaspool territooriumi juhtub, pole enam tehase rida.

Õhtuks oli kraana valmis, juht välja õpetatud ja instrueeritud. Järjekorras olijate rahustamiseks öeldi neile, et Eestist ollakse juba kolmandat korda kraana järel. Tagavaraosad toodi värava taha Viru valge eest.

Kohvriga asjaajamine oli Venemaal kindel ja kiire igal pool. (lk 93-94)

Asjaajamisel olid Venemaal tähtsad ka nädalapäevad. Asju sai ajada teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval. Esmaspäeval polnud kõrgem juht veel suvilast tagasi või põdes puhkepäevi, reedel oldi seotud ettevalmistustega saabuvateks puhkepäevadeks. Nii jäidki õigeteks tööpäevadeks vaid eelmärgitud kolm päeva. (lk 94)
Iga töö tegemiseks pidi olema instruktsioon, mida tutvustati töötajale perioodiliselt allkirja vastu.

Instruktsioonid olid väga pikad. Nad olid registreeritud peainseneri ametkonnas ja neil oli oma number. Sageli pidi tööline tegema erinevaid töid, seega pidi ta olema tutvustatud paljude instruktsioonidega. Nende paberite hulk oli suur, sageli nende paki paksus oli ligi 10 mm. Et žurnaali, kuhu võeti töölistelt allkiri, oli instruktsiooni pealkirju raske kirjutada, siis märgiti nende numbrid ja tööline andis allkirja, et on nende numbritega instruktsioonidega tutvunud. Ei mäleta ühtegi juhtu, et keegi oleks huvi tundnud, mis nende numbrite taga on.

Seetõttu oli töölise instrueerimine täiesti formaalne. Juhtus aga mingi õnnetus, otsis ülemus kindlasti mõnest numbriga märgitud instruktsioonist punkti, mida oli rikutud ning võis järgneda karistus töölise "kasvatuseks". Kindlasti oli mõnes instruktsioonis punkte, mida pidevalt rikuti.

Kokkuvõttes instruktsioon oli ülemuse kaitseks.

Minu arvates võis kehtinud instruktsioonidest palju välja visata ning need teha konkreetsemaks.

Tuleb meelde tuletada kunagist USA presidenti (nime ei mäleta), kes õpetas tulevast USA presidenti Roosevelti: "Kui tahad, et adressaat su kirja loeb, siis kirjuta see ainult ühele leheküljele."

Ideaalne instruktsioon peaks olema ka ainult ühel leheküljel. (lk 106-107)

Õlivabrikul oli kaks patareid à neli retorti. Hooned olid kõrvuti, keskmine sein oli ühine.

Kahe katuse vahele kogus tolmu, mida tuli vahete-vahel maha ajada.

Meister andis selle ülesande töölisele koos hoiatusega, et kõrval on katuse laineline plekk korrodeerunud ja katusele ei tohi minna. Üks tööline uudishimust aetuna läks ka katusele vaatama, mis kaaslane teeb, astus katusele, see purunes ja mees kukkus ca 8 m kõrguselt põrandale surnuks.

Õnnetuses süüdistati õlivabriku juhtkonda nõrgas töödistsipliinis. Meister lasti lahti, kuigi tema süü oli väikene või ei olnudki ta süüdi? (lk 108)

Kõiki õnnetusjuhtumite põhjusi uuriti ja surmajuhtumeid Tehnilise Inspektsiooni inspektori osavõtul, komisjoni poolt peainseneri juhtimisel. Komisjoni järeldused olid tihti tegelike põhjuste mittenägemine. Oli ju teada, et süüdlast karistati. Kas oli vaja kannatanu pärast veel teist kannatajat. Sageli seadusejärgne süüdlane ei saanud kuidagi antud juhul õnnetust vältida. Seetõttu ma ei usu kõike aktides äratoodut.

Nõukogude riigis võis küllalt olla näiteks selliseid juhtumeid, nagu ma siin ühe välja mõtlesin.

Sõidab Iljitš välismaise hea autoga ja kohtab teel vene auto X konstruktor-katsetajat Pavlovitši ning Iljitši süü tõttu toimub raske avarii. On täiesti kindel, et avarii oti toimunud Iljitši süül.

Avariid uurinud komisjon teeb kindlaks, et süüdi oli Pavlovitš. Ta pannakse vangi ja keelatakse Nõukogudemaal X marki auto tootmine, kuigi sel autol ei olnud enam suuri vigu ja ta oleks peagi võinud hakata võistlema avarii teinud välismaa autoga.

Analoogilisi komisjoni otsuseid olen ma näinud rohkem kui üht. (lk 110-111)

Olin juba karjane, oli sügis, olid õunad. Mul olid õunad kaasas ja andsin neid üksteise järel ühekaupa kolmeaastasele pullile, taganedes tema ees, ta tuli mulle pikkamisi järele. Kuid äkki tegi pull imekiire liigutuse minu poole, võttis mind sarvedele ja viskas tükk maad edasi. Selle juures kukkusid õunad mu sülest ja pull hakkas neid sööma. Kui poleks aga õunu olnud, oleks pull mind tapnud nagu juhtus ühe mu sugulasega. Nüüd pääsesin siniste muhkudega. (lk 111)
Kuigi mul on noorpõlvest hea tervisekarastus - neli aastat koolis käia 3 km jalgsi kooli ja õhtul tagasi alates kaheksandast eluaastast, siis 6 km jalgsi kooli ja 6 km tagasi kaks aastat, millele lisandus talutöö - ometi põen ma pikemat aega kroonilist bronhiiti. 1970. a. oli raske trepist kontori kolmandale korrusele minna.

Kuulsin kelleltki, et suusatamine aitavat. Kuna ma varem suusatanud olin vähe, hakkasin proovima. Esimesel aastal aga ei tulnud sellest midagi välja. Oli raske ja jätsin pooleli.

Teisel aastal mõtlesin, et kui on olnud suusatamisest abi teistele, peab see ka mind aitama.

Varusin end inhalaatoriga, mida vahete-vahel tuli kasutada ja saingi 1 km sõita, enne kui "hing kinni jäi". Inhalaator aitas ja sain koju. Teisel päeval läksin uuesti ja nüüd sain umbes 1,5 km kaugusele, enne kui kordus see, mis eelmisel päeval pärast 1 km sõitu. Edasi läks ikka paremuse poole. Suurendasin suusamatka pikkust pikkamööda ja see aitas. Kevadel, kui lumi sulas, sainjuba 15 km jagu.

Peale seda rasket algust olen igal aastal püüdnud iga päev, kui suusailma on, suusatada. Et seda endale mugavaks teha, teen seda oma aeda rajatud valgustatud "mini" suusarajal. [---]

Soovitan kõikidele, eriti nendele, kellel bronhiit hakkab kallale kippuma, hakata suusatama. Alul on raske, kuid pärast läheb kergeks. (lk 120)

Kui vanaisa sõitis Tartusse (51 km) asju ajama ja tudengitele kosti viima hobusega, siis minu isa saatis meile pakid autobussiga. Vanaisa käis jala või sõitis vahel ratsa, minu isal oli jalgratas, millega ta käis vallavanemana tööasju ajamas.

Mina sõidan jalgrattaga. Mul on olnud ka auto ja motoroller, viimane aga varastati metsas marjul olles ära. Mul on võimalus tööle ja töölt koju (2,5 km) sõita bussiga. Tervise säilitamise huvides olen aga käinud jala

Tütar Kai sõidab tööle autoga. Aga millega sõidab tütrepoeg Kristjan kui nafta on ammutatud? Kas temale ei jää auto liiga aeglaseks? (lk 132)

Minu pikaajaline töö tippjuhina lubab mul anda omapoolseid nõuandeid.

1. Enne kui käsud ja korraldused annad, mõtle läbi kas ja kuidas on neid võimalik täita!

2. Käitu nii, et sinu eilsed käsud ja korraldused kehtivad ka täna!

3. Alluva peale kärkimine ja sõimamine alandab sind ennast. Käitu tagasihoidlikult, inimlikult!

4. Ära püüa alluvaid ülemuse silmis alandada, eriti nende juuresolekul.

5. Astu üks samm tagasi, kui leiad, et saad järgnevad kaks edasi astuda.

6. Käitu nii, et sinu kohta ei öelda: "See mees ei tee hunnikut sinna, kuhu kükitab."

7. Püüa alustatu kiiresti lõpule viia.

8. Pole vaja ajutiselt tehtud tööd. Iga töö on vaja teha selliselt, et see oleks lõplik.

9. Ela nii, et järele mõeldes ei tuleks kahetseda ühtegi elatud päeva, tundi.

10. Ära lase igat meest oma nina alla s...ma.

Neid mõtteid rakendada elus võib tunduda mõnikord raskena

Keegi on aga öelnud, et pole veel tõestatud, et elu peab kerge olema. (lk 134)