Kihutustöö

ProosaRedigeeri

  • Ja nõnda juhtus, et Gröönrooska köötsutas majast majja käia ja üles kihutada, ise kuivetu ja pisike, aga suured sõnad suus. Kui Vieno õhtul koju tuli, oli uks lukus ja toidust mitte lõhnagi. Nii oli ühel õhtul ja teisel ja ka kolmandal, neljapäeval. Kui Vieno siis tavalisel kombel oli ennast pesnud, riided vahetanud ja pisut hinge tõmmanud, läks ta Kylanderi, esimehe juurde. Ta rääkis, mida teadis. Pühapäevasele koosolekule värvati kommuniste ja tema ema oli vist ainult üks paljudest, kes poolvägisi uusi liikmepileteid pakkusid ja endisi äärmuslasi, nii mehi kui naisi tulema ässitasid. Kylander teadis seda ka, kuid ei uskunud, et kogu sellest rahmeldamisest midagi välja tuleb. (lk 228)
    • Eeva Joenpelto, "Tõmbab ustest ja akendest", tlk Hella-Mare Männamaa, 1981


  • Meie riigi kõrgemaks võimuks on meie rahvas. Meie rahvas oma kõrgemat võimu peab terve mõistusega ja kainel järelkaalumisel teostama. Ei saa nõuda, et palavikus olev inimene saab põhjalikult otsustada. Meie ei saa ka arvata, et rahvas, kes üles ässitatud on, kus üheltpoolt on viha ja kättemaks, teiseltpoolt aga kartuselaine laialt liikumas, et seal keegi suudaks oma kodanikukohuseid täita ja otsuseid teha. Rahval tuleb tagasi tõmbuda, tuleb kihutustöö asemel selgitamistööle asuda, tuleb selgitada, et meie riigis oli raske haigus. Tuleb näidata haiguse sümptoome nii, et igaüks ennast sellest haigusest arstida võiks.[1]
    • Konstantin Päts Riigikogu V koosseisus, IV istungjärgul, 119. koosolekul, 15. märtsil 1934
  1. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega RK-5 on ilma tekstita.