• Suurte ettevõtete tarneahelad ei ole läbipaistvad. Nad ei tea üldjuhul ise ka, kus nende asju toodetakse ja kes neid toodavad.
  • Oleme selle ahela nii rumalalt üles ehitanud. Toodame lõputult prügi ega oska sellega midagi peale hakata. Tahaksime jõuda sinnani, et prügi ei tekikski. Et kui mingi toote funktsioon esmase tootena saab läbi, siis suudame selle toormaterjalina millekski uueks transformeerida.
  • Kui vaadata neid suurkorporatsioone, kellele kiirmoebrändid kuuluvad, siis ega neid väga palju ei ole ja üldjuhul istuvad nad Euroopas ja Ameerikas. Tegelikult peaksid nemad võtma vastutuse. Näiteks elektroonikatööstuses on tootjal omavastutus ja tekstiilitööstuses võiks olla samamoodi. See tähendaks seda, et me ei paneks turule selliseid tooteid, mis saavad väga kiiresti jäätmeks, vaid tooteid, mida ettevõtted on ise võimelised ümber töötlema. Vabatahtlikult ei tee seda ükski ettevõte. See toimiks ainult siis, kui tekib mingi maksustamine ja kvaliteedinõuded.