"Sel naisel on ehtne kanapea. Ei — ära sina mine, Sheila... ma ei taha, et sa sütt tassiksid."
"Lollus!" vastas naine üsna teravalt. "Küll sa oled ikka silmakirjateener, George. Sa oled ühtäkki nii rüütellik ainult sellepärast, et meil on külaline."
"Kuulge, laske mina toon," pakkus Wimsey ahastusse sattudes. "Mulle meeldib sütt tuua. Lapsepõlves armastasin ma väga sütt. Kõike räpast ja rämedat. Kus see süsi on? Juhatage mind sinna!"
Proua Fentiman laskis lahti söepange, mille pärast George ja Wimsey viisakalt rüselesid. Lõpuks läksid nad kõik koos tagahoovi kohmaka söekasti juurde. Wimsey ammutas sütt, George hoidis pange ja daam näitas neile tuld pika küünlaga, mis logises liiga suures emailküünlajalas. (lk 58)
