Kõndides keset hallsinise taeva all laiuvaid vaikseid põlde, kus siin-seal läigatasid labidad ja mõni tee kõrval töötav talunaine tõstis samme kuuldes pea, hõõrus rusikatega higi silmist ning vaatas minejale järele, tundis Zillich, kuidas ta süda tõmbub kokku mõtte juures, et ta peab alatiseks koju minema. Kui Fahrenberg laseb tal langeda, või kui Fahrenberg ise langeb nii rängasti, et ta ei suuda kedagi teist enam hoida, — mis jääbki siis tal muud üle?
Teda piinas kõige rohkem mälestus sellest, kuidas ta pärast sõda kaheksateistkümnenda aasta novembris oli tulnud koju oma laostunud tallu, mis oli täis kärbseid ja hallitust, ning lapsi, keda oli lisandunud juba varem olemasolnud kahele niisama palju, kui palju kordi ta oli käinud puhkusel. Naine oli nii kõhn ja kuivetu nagu leivakooruke. Õrnalt Zillichile otsa vaadates oli ta arglikult palunud, et mees lööks naeltega kinni akende tihendusraamid, ja kõigepealt just laudas, kus kõige rohkem puhub, ning oli otsinud välja tema roostetanud tööriistad. Siis oli Zillich korraga taibanud, et nüüd pole enam tegemist puhkusega, kus sa jumala nimel paar naela kodus seina sisse lööd ja seejärel uuesti sõidad sinna, kus pole ei mingeid tihendusraame ega naeltelöömist, vaid et seekord oled sa alatiseks kodus — lootusetult ja pääsmatult. Õhtul läks ta kõrtsi — see oli samasugune külakõrts kui siinne, mille punaseid, eefeuga kaetud tellisseinu võis selgesti näha üle põldude Buchenau küla serval. Kuid see lurjus, kõrtsmik nimelt, oli talle tookord andnud veini, milles oli peidus kurb tõde. Zillich oli algul istunud ja mõtteid haudunud, kuid siis märatsema hakanud: "Nüüd, jah, olen ma jälle kodus, selles sõnnikuaugus, olen jälle siin. Ja sõjale tegid nad lõpu peale, meie toredale, suurepärasele sõjale tegid lõpu. Nüüd pean siis jälle hakkama lehmadega jandama. See neile meeldiks. Zillich määrigu aga käed sõnnikuga. Kuid vaadake ometi minu käsi, vaadake pöialt. See oli nii õrn nagu ööbiku kõri. "Zillich," ütles mulle leitnant von Kuttwitz, "kui sind poleks olnud; oleksin juba ammu teises maailmas." Aacheni jaamas tahtis see inimrämps leitnant von Kuttwitzil raudristi rinnalt maha rebida. Kui minu leitnant Fahrenberg sai haavata ja viidi ära ja leitnant Kuttwitz tema asemele tuli, siis sirutas Fahrenberg veel kanderaamiltki mulle käe." (lk 273-274)
Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982
