"Üsna kindel on aga see, et nüüd jääme ilma oma eraelu viimastest riismetest."
"Noh, sellest pole ju nii suurt lugu!" ütlesin rõõmsalt. "Kollektiivsus on vallutamas asotsiaalsete tendentside viimast pelgupaika. Minu arvates tähendab see lihtsalt, et suur ühtsus on saavutamas täiuslikkust." (lk 39)
Juba lapsepõlves õppis iga kaassõdur tundma madalama ja kõrgema eluvormi erinevust — madalam oli lihtne ja diferentseerimata, näiteks ainuraksed loomad ja taimed, kõrgem oli keeruline ja vägagi diferentseeritud, näiteks inimkeha oma kaunis ja laitmatult toimivas komplekssuses. Iga kaassõdur õppis ka seda, et ühiskonnavormidega on täpselt samuti: plaanitust karjast oli ühiskonna keha arenenud kõige organiseeritumale ja diferentseeritumale astmele: meie praeguseks Maailmariigiks. Individualismilt kollektivismile, üksindusest ühtsusse — selline oli olnud hiiglasliku ja püha organismi tee; üksikisik oli vaid rakk, millel polnud muud tähtsust peale selle, et ta teenis organismi terviklikkust. (lk 39)
