Kujutage nüüd ette oivalist arssinalaiust kuristikku, mis on pime ja tänavale ei paista ning on õue poolt kättesaadav vahest ehk juhuslikele poisikluttidele. Poisiklutipõlves oligi Nikolka röövleid mängides sinna pugenud, komistades telliskivihunnikute otsa, ja talle oli meelde jäänud, et piki kolmeteistkümnenda numbri seina ulatub üles katuseni konksude rida. Arvatavasti oli varem, kui üheteistkümnendat numbrit veel olemas ei olnud, nende konksude küljes olnud tuletõrjeredel, mis hiljem maha võeti. Kuid konksud jäid alles. Kui Nikolka täna õhtul käe õhuaknast välja pistis, ei kulunud tal otsimiseks kahte sekunditki, vaid konks oli kohe leitud. Asi oli selge ja lihtne. (lk 157)
