Kuna minu esimesed üliõpilastutvused olid Venemaa üliõpilased, siis tundusid korporandid mulle algul veidi näitlejaina. Nad olid kuidagi jäigad, valvasid oma samme, et mitte sisse kukkuda. Nende välise koore ja maneeride all oli sagedasti tunda lihtsat maapoissi. Kuna ma oma lapse- ja varases noorpõlves olin näinud saksa üliõpilasi, kes kõigi oma "ilusate kommete" juures ikkagi vabad ja kartmatud olid, siis tundus mulle nii mõnigi "meie oma" veidi naljakas ja lubasin enesele sellise tudengi kohta kas üksi või koos peterburilastega nalja teha. Pealegi tundus mulle solvav, et suurem osa neist kohtles naisi teisiti kui mehi. Oldi küll rüütellikud, kuid kuuldus ka ütlusi, et naised sellest aru ei saa, see ei kõlba naistele jne. Pikapeale tasandus kõik ja eesti elu ülesehitamisest Tallinnas võtsid osa ja tundsid ennast vendadena kõik eesti haritlased, kuni erakonna-poliitika neid ühise rahva lapsi jälle hakkas üksteisest eraldama. (lk 126)
