Kasteheinad takerdusid kodaratesse ja käru lükkav naine pidi iga hetk vaatama, et see ei libiseks sügavasse rööpasse, mis on pärit veel sellest ajast, kui Sireli tallu sõideti hobusega. Imelik küll, mõtles Lidija, maa palgelt on kortse hoopis kergem kõrvaldada kui inimese näost. Aga kes siluks ja tasandaks selle, mis rattad on uuristanud? Kas tema, ainuke inimene, ja see piimavedamise käru? Mis teha, et teie ei rohtuks? Rohtunud rajaga talu tunduks mahajäetud. (lk 5)
Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23
