Lõplikkus

ProosaRedigeeri

  • Tema astus SA-sse poolteist aastat tagasi, kuna pidi õudusega mõtlema oma viieaastasele töötaolekule. Jah, õudust tunda oli tema vähese liikuvusega tuima aju üks väheseid vaimseid tegevusi. Ta oli Heisleri poegadest kõige vähem arenenud, kõige rumalam.
"Kui sa täna ei astu SA-sse, siis kaotad homme oma töökoha," oli talle öeldud. Tema puises, loius ajus pesitses ikka veel kujutluse vari, et see kõik on ainult pooleldi maksev. Lõplik aga on alles saabumas. See kõik on vaid kummitus, mis peab mööduma. Mille tõttu? Kelle kaudu? Kunas? Seda ei teadnud ta isegi. (lk 206)