Et juhile puhkust anda, veedame ennelõuna lähemas ümbruses. Uitame küla peal ringi, koormatuna statiivide filmikaamerate ja fotoaparaatidega. Pea kohalt kostev vali kisa sunnib pilgu üles puuvõrale pöörama, kus on end magama seadnud paarsada lendrebast. Hoides oma haagitaoliste küüntega okstest kinni, ripuvad nad puul, pead alaspidi. Need lennunahkadesse mähkunud hiigelnahkhiired meenutavad kujult suuri pruune pirne. Nii paljudel üürnikel on raske üheainsa puu rohelise katuse all üksmeelselt puhata. Ikka ja jälle leidub rahurikkujaid, kel tuleb pähe oma naabritega tülitsema hakata. Kiiresti krapsavad nad pöidlaküünisega liigikaaslast, kes on juba sobiva puhkekoha leidnud, ja ründavad teda, norides tüli. Mõned lendrebased teevad hommikust tualetti. Pikkade liikuvate keeltega puhastavad nad hoolikalt oma suurte laiade lennunahkade iga sentimeetrit. Nad lakuvad karva üle ja ajavad selle siis terava koonukesega kohevile. Pikad liikuvad kõrvad vehivad igasse suunda ja püüavad kinni väikseimagi kahina. (lk 82)
Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973
