Mari-Liisa Parder

Eesti eetik

Mari-Liisa Parder (sündinud 31. detsembril 1986) on Eesti eetik.

Intervjuud

muuda


Kirjutised

muuda


  • Et arstikunst saaks toimida, ei piisa ainult tohtri ja arstikabineti olemasolust. Hädavajalik on ka usaldus. Usaldus meditsiinis koosneb aga palju rohkematest teguritest kui vaid meediku professionaalsusest. Ühelt poolt kindlasti isiklikust kogemusest: kuidas inimest on meditsiinisüsteemis varem koheldud, kuidas temasse on suhtutud inimlikul tasandil, kas ta on oma muredele või hädadele lahenduse saanud.
Inimesed, kellel on head kogemused, julgustavad teisi hädalisi samast kohast abi otsima ning pöörduvad ise ka julgemalt uute või korduvate murede korral. Halbade kogemuste korral aga kiputakse käega lööma. "Ah, mis ma sinna ikka lähen, nagunii nad minuga midagi ei tee!" on üks hinnanguid, mida isiklikult korduvalt kuulnud olen.
  • Raviprotsessides pööratakse järjest rohkem tähelepanu personaalsele lähenemisele: mida ravialune soovib, mida ravist arvab, mida kardab ning mida saab koostöös ette võtta, et ravi toimiks. Arst on oma eriala ekspert, aga patsient on oma elu ja võimaluste ekspert. Näiteks ei maksa hommikustele protseduuridele suunata patsienti, kes liigub ühistranspordiga ning jõuab kohale alles ennelõunal, või kes toetub arsti juurde pääsemisel lähedaste transpordivõimalustele.
Tõenäosus, et võimalus õigeks ajaks arstile jõuda on kättesaadav näiteks nädala sees keset tööpäeva, on pigem väike ning sõltub väga palju lähedastest ja nende tööandjate vastutulelikkusest. Inimeste mured ja vajadused, nende sotsiaalmajanduslik taust ja varasemad elukogemused mängivad suurt rolli selles, kuidas nad meditsiiniteenuseid tajuvad, kuivõrd neid usaldavad ning kuivõrd usuvad, et nad saavad asjakohast abi.


  • Sotsiaalmeedia (näiteks Facebook või Twitter) tõstatab järjest rohkem küsimusi avaliku sfääri ja privaatsfääri segunemise kohta. Kui varasemalt on avalik sfäär (näiteks ajaleheartiklid või Martin Lutheri poolt kiriku seinale kinnitatud teesid) ja erasfäär (näiteks perekondlik vestlus õhtulauas või grafomaani kirjutised lauasahtlis) olnud selgemini eristatud, siis sotsiaalmeedia võidukäiguga muutuvad need piirid järjest hägusemaks. Ühelt poolt jagatakse sotsiaalmeedias isiklikke kogemusi, sõnumeid ning infot. Teisest küljest ilmub sotsiaalmeediasse postitatu põhjal järjest enam uudiseid, artikleid ja ajaveebide sissekandeid.
  • Kuidas peaks erinevad osapooled (nii postitaja kui postituste lugeja) sotsiaalmeediasse lisatud postitusega käituma? Osaliselt sõltub vastus sellest, mida postitajad ise arvavad – mida nad heaks kiidavad või taunivad. Teisest küljest peaks siinkohal aru pidama ja mõtlema, mis eesmärgil mingit infot jagatakse ja avaldatakse. Asja teeb keerulisemaks tõik, et mitmed sotsiaalmeedia lehed võimaldavad kasutajal sättida seda, kes tema postitusi näevad – on need siis konkreetne grupp inimesi, kogu sõbralist, sõprade sõbrad või terve avalikkus.
  • Ajalukku vaadates näeme, et sarnane arutelu on läbi tehtud siis, kui ajaveebidesse postitamine populaarsemaks muutus. Praeguseks on kasutajaskond kokku leppinud, et piltide kasutamine ilma autorilt luba küsimata ei ole aktsepteeritud käitumine. Hägune on piir aga ajaveebi postituste tsiteerimise ja refereerimise korral. Kust läheb piir tsiteerimise ja ajaveebi sissekande avaldamise vahel? Tsiteerimine-refereerimine on korrektse viitamise korral aktsepteeritud ja seadusega lubatud ka ilma postitajalt luba küsimata.
  • Kust aga lõpeb tsitaat ja algab plagiaat? Ajaveebi-maailmas on välja käidud tinglik number – 10%. Ehk ilma autorilt luba küsimata võib tsiteerida 10% algsest loost.
Kuidas selline tinglik number klapib kokku sotsiaalmeedia võimalustega? Ilmselt ei klapi, sest kolmelauselisest, kuid ühiskondlikult väga sisukast postitusest vaid 10% jagamise raames kaoks postituse algne mõte. Sotsiaalmeedias sobiva käitumise saavad kokku leppida ikkagi sotsiaalmeedia kasutajad.