Temeraire sööstis järsult alla otsekui pikeeriv pistrik, Laurence lasi ennast lohe sihtimisvõimet usaldades rippu, ta sõrmed kündsid paar jardi veepinda, enne kui tabasid vettinud rõivaid ja ihu. Ta klammerdus kätega nende külge ja Gordon haaras omakorda temast kinni. Temeraire kerkis juba üles tagasi ja lendas eemale, tiivad pekslesid raevukalt, aga Õnneks said nad nüüd minna pärituult, selle asemel et vastutuult rabeleda. Gordoni raskus venitas Laurence'i käsi, õlgu, reisi, iga lihas oli pingul, rihm püsis säärte ümber nii tihedalt, et allpool põlve ta oma jalgu ei tundnud ja tal oli ebameeldiv tunne, et kogu kehast voolab veri talle pähe. Nad kiikusid raskelt edasi-tagasi nagu pendel, kui Temeraire kiiresti laeva poole lendas ja maailm tema ümber kaldus hullumeelselt viltu.
Nad kukkusid kohmakalt tekile, pannes laeva kõikuma. Temeraire seisis vankudes tagajalgadel, ta püüdis tiibu tuule eest kokku voltida ja tasakaalu säilitada, kui kaks meest kõhurihma küljes rippudes teda alla kiskusid. Gordon lasi lahti ja ukerdas paanikas eemale, jättes Laurence'i ennast vabastama, samal ajal kui Temeraire näis iga hetk talle peale vajuvat. Laurence'i kanged sõrmed ei saanud pannaldega hakkama, kuid äkki oli Wells seal ja lõikas noavälgatusega rihma läbi. (lk 41-42)
