Ränne
(Ümber suunatud leheküljelt Migratsioon)
Proosa
muuda- Ralph märkas eemal liikuvaid kogusid. Gwen arvas, et need on ehk haned, nad olid harjunud nägema kalda ääres mööda vett sibavaid hanesid. Lähemale jõudnud, nad taipasid. Umbes viieteistkümnepealine karibukari ületas parajasti nende ees jõge, sarved nagu kõrged kontsad peas.
- Ralph ja Gwen, ka Harry ja Eleanor aerutasid jõe lõunakaldale ning lootsid põksuva südamega, et karibud mööda kallast nende poole tulevad, kuid loomad ronisid veest välja ning pöörasid teisele poole. Seejärel ujus teine, väiksem rühm karibuid üle jõe ning ka nemad liikusid mööda laugjat kallast madalate pajude ja kuuskede vahelt kivise seljandiku poole, tõusid sellele ning kadusid silmist.
- Nad einetasid ühel jõeäärsel kõrgendikul ning avastasid, et nende kõrval oli suur karibukari. Nende ümber oli sadu karibuid, loomad liikusid eemal aeglaselt või seisid paigal, sulandudes rändrahnudena rohu ja kanarbikuga kaetud avarasse tundrasse ja ümmarguste mägede vahele. See, mida nad olid kogu aeg oodanud, hakkas lõpuks täituma.
- La foule*. See sõna meenus Ralphile tahtmatult kunagistest suurte rännete kirjeldustest. Tal oli tunne, nagu näeks ta mõne müüdi saabumist: karibud ilmusid otsekui maast välja, nad kuulusid maa juurde, need kõheldes liikuvad, kuid sihikindlad, graatsilised, kartlikud olendid, värvilt tuhmkollased, pruunid, hallid, kahvatud: need olid olnud Gweni värvid, kui ta esimest korda raadiojaama tuli. Nad nägid tohutu karja saabumist, kes samas ilusat vaatepilti pakkudes taandus ja põgenes. Kui nad oleksid tund varem või hiljem sinna jõudnud, oleks see pilt neil võinud nägemata jääda. (lk 231; *La foule - pr.k hulk)
- Viimastel nädalatel sellele mõeldes ja mõttes ühte ja teist võimalust kaaludes oli Harryl tekkinud tunne, nagu oleks ta karibu jõe ääres. Need loomad taganesid üks, kaks ja kolm korda. Ta ei teadnud varem, et ränne pole katkematu edasiliikumine, liigutakse külitsi, tagasi ja edasi, liikumist tingib veel otsustamatus silmitsi tõelise ja kujutletud hädaohuga. Karibud tulevad jõe äärde ning taganevad taas. Tema erineb Eleanorist, mõtles Harry. Ta ei juhindu temas peituvast jumalast, vaid ebakindlusest. Tema on nende vaeste mõistmatute loomade sarnane. (lk 241)
- Elizabeth Hay, "Hilised õhtud eetris", tlk Urve Hanko, 2009