Natalia Ginzburg

Natalia Ginzburg (neiupõlvenimi Natalia Levi, pseudonüüm Alessandra Tornimparte; 14. juuli 1916 – 7. oktoober 1991) oli Itaalia kirjanik ja poliitik. Tema poeg Carlo Ginzburg on nokitsenud väikestviisi mikroajaloo kallal.

"See oli nii"

Tsitaadid väljaandest: Natalia Ginzburg, "See oli nii", rmt: Natalia Ginzburg, "See oli nii. Ambur", tlk Anne Kalling ja Merike Pau, Loomingu Raamatukogu 32-33/1981

Ma ütlesin talle: "Räägi mulle tõtt," ja tema ütles: "Mis tõtt?" ja joonistas kiiresti midagi oma taskuraamatusse ja näitas mulle, see oli hiiglapikk rong suure musta suitsupilvega ja ta ise upitas ennast aknast välja ja lehvitas rätikut.

Ma tulistasin talle näkku. (lk 5, algus)

Ma ütlesin talle: "Ma eelistan teada saada tõtt ükskõik missugusel kujul." Ja tema hakkas naerma ja ütles:

"Tõde, mis nii kallis, otsida tuleb,

elu ta eest on nii mõnedki andnud." (lk 6)

Pean alustama esimesest päevast, mil me olime doktor Gaudenzi majas tutvunud. Ta mängis doktor Gaudenzi naisega neljal käel klaverit ja laulis mõned laulud murdes. Ta vaatas mind. Ta joonistas pliiatsiga mu nägu oma taskuraamatusse. Ma ütlesin, et minu meelest on see sarnane, kuid tema ütles, et ei ole, ja tõmbas lehe katki. Doktor Gaudenzi ütles: "Ta ei oska kunagi joonistada naisi, kes talle meeldivad." (lk 6)

Alberto ei meeldinud mulle, kuid mul oli lihtsalt väga hea meel, kui ta tuli pansioni mu juurde, sest ta vaatas mind nii rõõmsate säravate silmadega, ja on üpris meeldiv, kui leidub mõni mees, kes sind nõnda vaatab. Ma mõtlesin, et võib-olla on ta minusse kõrvuni armunud, mõtlesin: "vaeseke" ja kujutasin ette, kuidas ta teeb mulle abieluettepaneku ja milliste sõnadega ta seda teeb. Mina vastaksin talle siis "ei" ja paluksin, et me jääksime sõpradeks, ja ta viiks mind jälle teatrisse ja ühel õhtul tutvustaks mind oma sõbraga, kes oleks temast noorem ja kes armuks minusse meeletult ja ma abielluksin tolle sõbraga. Meil oleks palju lapsi ja Alberto tuleks meile külla, tooks meile jõuluks suure jõulusaia ja ta oleks rahul, kuid pisut kurb. (lk 6-7)

Igale tüdrukule valmistab nii suurt heameelt mõte, et keegi mees on võib-olla temasse armunud, ja isegi kui ta ise ei ole armunud, näib, nagu oleks ta seda pisut, ja ta muutub palju kenamaks, ta silmad säravad, samm on kerge, hääl reipam ja õrnem. Enne kui ma kohtasin Albertot, mõtlesin tihti, et jäängi kogu eluks üksi, sest ma tundusin endale nii ilmetuna ja vähe külgetõmbavana, ent kui kohtasin teda ja mulle näis, et ta on minusse armunud, siis ütlesin endale, et kui ma meeldin talle, siis võin ma meeldida ka mõnele teisele, ja miks siis ka mitte mehele, kes rääkis iroonilise ja õrna häälega minu sisemuses. Sel mehel oli kord nii-, kord naasugune nägu, aga tal olid alati laiad tugevad õlad, punased, pisut kohmakad käed, ja tal oli võluv komme minu üle nalja heita, kui ta tuli õhtul meile ja leidis mind tugitoolis istumas ja linikuid välja õmblemas. (lk 7)

Tütarlaps, kui ta on tihti üksi ning kui ta elu on üksluine ja raske, rahakotis vaid mõni kross ja kindad kulunud, mõtleb välja igasuguseid asju, ning ta on abitu vigade ja ohtude ees, mida fantaasia seab iga päev üles kõikidele tütarlastele. Nõrk ja kaitsetu fantaasia ohver, õpetasin suures külmas klassiruumis kaheksateistkümnele tüdrukule Ovidiust ja sõin pansioni sünges söögitoas, vahtides kollaste raamidega aknast välja, ja ootasin, et Alberto tuleks ja viiks mind kontserdile või jalutama. (lk 7-8)

Albertole ei meeldinud endast rääkida ja esialgu oli see mulle ükskõik, hiljem valmistas see mulle pisut meelehärmi ja ma püüdsin tema käest üht-teist küsida, aga ta nägu muutus siis mõtlikuks ja kaugeks ja ta silmad tuhmusid nagu haigetel lindudel, kui ma pärisin tema käest ta ema või ta töö või ta elu kohta. (lk 8)

Francescal oli alati mulle nii palju rääkida, kuid mul polnud kunagi mitte midagi. Aga siis ütlesin Francescale, et Alberto on minusse armunud, kuigi ta polnud mulle midagi öelnud, aga ta oli kinkinud mulle pruunid seemisnahast kindad, ja sel päeval olin ma kindel, et ta armastab mind. Ja ma ütlesin Francescale, et ma ei abiellu Albertoga, kuna ta on liiga vana, ma ei teadnud täpselt, kui vana ta oli, aga üle neljakümne pidi ta olema, ja mina olin siis alles kakskümmend seitse. Francesca ütles, et jätku ma ta sinnapaika, sest tema ei kannatavat seda tüüpi üldse, ja ütles, et visaku ma talle ta kindad vastu vahtimist, sest need polevat enam moes, käivad trukkidega randmelt kinni ja andvat mulle provintsliku väljanägemise. Ta ütles, et küllap ma satun selle tüübiga veel kenakese supi sisse. Francesca oli tol ajal kõigest kahekümneaastane, aga ma kuulasin teda alati, sest mulle näis, et ta on väga tark. Kuid seekord ma ei kuulanud teda ja panin need kindad alati kätte, need meeldisid mulle, olgugi et nad olid trukkidega, ja mulle meeldis Albertoga käia, ja ma kohtusin temaga ikka, sest kahekümne seitsme aasta jooksul polnud veel ükski mees mulle kingitusi teinud ega mulle tähelepanu osutanud ja mu elu tundus mulle nii kurvana ja tühjana, mõtlesin, et Francescal on hea rääkida, tema saab elus kõik, mis ta tahab, reisib ja elab huvitavat elu. (lk 9)

Läksin ühel päeval Gaudenzide juurde, et Albertot näha või kuulda midagi temast. Arsti ei olnud kodus, oli ainult naine, kes pesi aknaid. Ma jäin sinna ja vaatasin pealt, kuidas ta nühkis aknaklaase, Ja ta seletas mulle, et kõigepealt tuleb akende pesemisel kasutada ajalehepaberit ja vette segatud tuhka ja seejärel hõõruda klaase aeglaselt villase riide tükiga, siis hakkavad aknad lausa hiilgama. Lõpuks ronis ta trepi pealt alla ja tegi mulle šokolaadi, kuid ei rääkinud midagi Albertost, ja ma läksin minema. (lk 10-11)

Ta ütles, et tal oli olnud palju tööd, ja seepärast polevat ta veel jõudnud mind pansionis üles otsida, aga et ta olevat mõtelnud minu peale. Vaatasin teda ja püüdsin leida selles väikeses halli käharpeaga mehes seda, mis oli mind piinanud ja täitnud ahastusega terve selle aja. Tundsin, et olin külm, alandatud ja nagu hingeliselt murtud. (lk 11)

Küsisin talt, kuidas tema oli suve veetnud. Otsekohe muutus ta nägu nagu väsinuks ja kaugeks ja ta ütles mulle, et olevat vaadanud ainult järve ja et talle meeldivat väga järved, sest järve valguses ja värvis ei olevat midagi vägivaldset, kuna meri olevat liiga suur ja julm oma valguse ja vägivaldsete värvidega. (lk 11)

Hakkasime kokku saama peaaegu iga päev või igal õhtul ja kui ma jõudsin tagasi ja läksin trepist üles oma tuppa, siis küsisin endalt, kas ta on minusse või kas mina olen temasse armunud, ja ma ei saanud enam mitte millestki aru. (lk 11)

Õpetasin Xenophoni kaheksateistkümnele lapsele klassiruumis, mis oli uuesti roheliseks võõbatud, Aasia kaart ja paavsti portree seinal, sõin lõunat pansioni söögitoas, kus perenaine käis laudade vahel ringi, ja istusin laupäeval Porta Vittorias bussi peale ja tundsin, et olen valmis idioot, sest ma ei suutnud tunda huvi mitte kellegi ega millegi vastu. (lk 11)

Kui ma lõpuks tulema, sain, oli juba hilja ja ma jõudsin pansioni, kui seal juba ust kinni pandi, ja teenija ütles mulle, et olevat käinud toosama härra, kes olevat mind natuke aega võõrastetoas oodanud ja siis minema läinud. Ma läksin oma tuppa, heitsin voodisse ja mulle tuli nutt peale. See oli esimest korda elus, kui ma nutsin ühe mehe pärast, ja siis ma mõtlesin, et ma armastan tedav kui ma tema pärast niimoodi nutan. Ja ma mõtlesin, et kui ta küsib, kas ma tahan temaga abielluda, siis ma vastan "jah", ja me oleme alati koos ja ma tean iga tund ja iga minut, kus ta on. Aga kui ma mõtlesin, et pean temaga ka magama, siis tundsin vastikust ja ütlesin endale, et võib-olla ma ei olegi armunud, ja ma ei saanud enam üldse millestki aru. (lk 12)

Ükskord ütles Alberto mulle, et tal ei õnnestu ükski tegevus. Ta oskas joonistada, aga temast ei saanud kunstnikku, oskas mängida klaverit, aga ei jõudnud kunagi niikaugele, et oleks mänginud hästi, ta oli advokaat, aga tal polnud kunagi olnud tarvidust teenida endale ülalpidamist, ja seetõttu ei olnud sellel ka tõsisemaid tagajärgi, kui ta jättis kontorisse minemata. Nõnda jäi ta hommikul voodisse rom aani lugema. Aga mõnikord oli tal veidi häbi ja ühtlasi oli tal kõigest kõrini ja talle näis, nagu lämbuks ta oma pehmes ja soojas kollasest siidist sulgtekiga voodis. Alberto ütles, et ta on nagu kork, mis ulbib meres, ja lained kiigutavad teda meeldivalt, kuid ta ei saa kunagi teada, mis peitub merepõhjas. Ainult niipalju oli ta mulle endast rääkinud, ja veel seda, et talle meeldivad jõed ja järved, ja mina tuletasin tema sõnu meelde ja kordasin neid endamisi, aga seda oli vähe tema elu suure salapärase avaruse kohta, kus ma nägin ulpimas vana naist, kes õppis sanskriti keelt, ja kollasest siidist sulgtekki. (lk 13)

Kui ta minust lahkus, tundsin alati hämmeldust ja tühjust, ja ma ei saanud sellest mehest üldse aru. Ma ei mõistnud, miks ta veetis nii palju aega minuga, pärides minult pansioni inimeste kohta ja joonistades. Me polnud kordagi rääkinud armastusest. Me jalutasime kaugele jõe äärde või linnast välja, kus tavaliselt käisid armunud, ning kumbki meist polnud vihjanud ühegi sõna ega liigutusega armastusele. (lk 14)

Siis ükskord ütlesin talle, et armastan teda, sest ma olin väsinud kandmast seda saladust endas ning tundsin tihti ennast lämbuvat üksinda oma pansionitoas selle saladusega, mis kasvas minu sees, ja ma tundsin end aina rohkem idioodistuvat ning ei suutnud enam huvituda mitte kellestki ega mitte millestki. Ma pidin teada saama, kas ka tema armastab mind ja kas me kunagi abiellume. Mul oli seda vaja, nagu inimene vajab süüa või juua, ja lõpuks tuli mulle äkki pähe, et alati peab rääkima tõtt, olgugi see väga raske ja julgust nõudev. Nõnda ma ütlesingi talle, et armastan teda. (lk 14)

Mõtlesin naisele, keda Alberto armastas. See naine seisis liikumatult minu ees ja vahtis mulle otsa nürimeelse ja õela pilguga suurest roosaks puuderdatud näost. Tal olid suured pehmed rinnad ja pikad sõrmustatud käed. Siis ta kadus ära, aga hetke pärast seisis ta uuesti minu ees, nüüd oli see kõhn pisike kurnatud naine, suur moest läinud kübar peas, ilme väsinud ja nukker. Suure kübaraga nääpsukesel naisel oli minust kahju, kuid tema juuresolek oli mulle talumatu ja ta kaastundlik pilk hirmutas mind. (lk 16)

Ütlesin, et ennem kärvan maha üksinda pansionis oma toas, kui et istun rongi peale ja sõidan minema, ja ütlesin talle, et kui kellelgi on mingi mure, siis on tal parem seedida see mure üksinda läbi paigus, kus ta on alati viibinud, ja et uued kohad teevad veel rohkem haiget neile, kel on mingi mure. (lk 16)

Kui Alberto tegi mulle abieluettepaneku, siis ma nõustusin. Aga ma küsisin temalt, kuidas ta kavatseb hakata minuga elama, kui ta armastab teist, ja ta ütles siis, et kui ma armastan teda väga ja kui mul jätkub julgust, siis me võiksime ehk elada väga hästi, selliseid abielusid on küll ja küll, sest see on üpriski keeruline ja harv juhus, kui abielluvad kaks, kes mõlemad teineteist armastavad. (lk 17)

Alberto kabineti uks oli lukus. Ta lukustas selle iga kord, kui läks välja, ja pani võtme tasku. Küsisin, miks ta seda teeb, ja ta vastas, et tal on kirjutuslaua sahtlis laetud revolver. Sahtel oli ilma lukuta, ta ei saanud seda kinni panna ja sellepärast pani ta lukku toaukse. Ta hakkas naerma ja ütles, et ta ei tahaks, et mul tuleks ühel heal päeval pähe mõni rumal mõte. Ta ütles, et see laetud revolver on tal sahtlis juba aastaid lebanud, juhuks kui tal tuleb tahtmine kas iseennast või kedagi teist maha kõmmutada. Et see on vana harjumus, juba nagu ebausk. (lk 19)