Proosa

muuda
  • Äkitselt tuli tal mütsitahtmine ning ta ostiski pudukauplusest pehmest inglisvillast sinakashalli tagasihoidliku mütsi. Mütsinoka võis näole tõmmata, kui oli tahtmine lamamistoolil tukastada või teha, nagu tukastaks. Nokkmüts on asjalik peakate, mõtles Tom ja pani imeks, miks ta polnud varem sellele tulnud. Nokkmütsiga võib välja näha nagu härrasmees, kõrilõikaja, inglane, prantslane või lihtlabane Ameerika mats, oleneb, kuidas müts pähe sättida. Tom lahutas sellega kajutis peegli ees meelt. Ta oli alati arvanud, et tal on maailma kõige igavam nägu, väga hõlpsasti ununev nägu, millel arusaamatul kombel valitses alandlik ja koguni pisut hirmunud ilme, mida tal ei õnnestunud kunagi palgeilt pühkida. Muganduja nägu, mõtles ta. Müts muutis kõike. See andis talle maamehelikkust, Greenwichi, Connecticuti, mõne muu kolkakoha hõngu. Nüüd oli ta pealtnäha jõukas noormees, vahest alles üsna hiljuti Princetoni lõpetanud. Ta ostis mütsile lisaks veel piibugi. (lk 26)
 
Vikipeedias leidub artikkel