Praeguseni olin oma elu väga hoolikalt konstrueerinud, kõiki võimalikke lahtiseid ja sobimatuid nurgakesi voltides ja peites, justkui tihedalt õhukindlat origamit voltides. Ma olin sinna palju tööd ja vaeva pannud. Ma olin ta üle uhke. Kuid mu origami oli õrn. Ühe nurga lahti rulludes võisin avastada, et olin rahutu. Teine lahtine nurk ehk avaldanuks, et vaatamata oma kindlale suunale, polnud ma ehk karjäärivalikus enam nii kindel ja nii ka kõikide muude asjadega, mida kinnitasin endale tahtvat. Nüüd arvan, et sellepärast ma end ilmselt nii kiivalt kaitsesingi, ilmselt seetõttu ma teda sisse lasta ei tahtnudki. Ta oli nagu tuul, mis ähvardas kõik peapeale keerata. (lk 113)
