Haarasin ta päevaplaani. Teda hämmeldas, kui ma ta asju uurisin. Iga päev tõusis mu armsam kell kuus hommikul, uskuge või mitte, tõusis, keeras kella üles, tuli trepist alla, keetis kohvi ja kirjutas üles päevaplaani. Siis järgis ta seda viimase kui detailini. (lk 17)
Reedel olime mitu tundi koos veetnud, jalutanud kunstikeskuse ümber. Mulle pakkus suurt lõbu ta aega raisata, ta punktipealset päevaplaani segi paisata. Ootasin alati, et ta ütleb: "Ma ei saa ju tervet õhtupoolikut surnuks lüüa..." Ta ei öelnud aga kunagi nii. Ometi tundsin, et ta tahtis seda öelda. (lk 17)
