Hiljem jutustas keegi sellest hommikust: "Meile, vangidele, avaldas Wallau tagasitoomine umbes samasugust mõju nagu Barcelona langemine või Franco sissemarssimine Madriidi või mõni teine selletaoline sündmus, millest näib ilmnevat, et kogu maailm on vaenlase võimuses. Seitsme inimese põgenemisel olid vangide suhtes kõige hirmsamad tagajärjed. Sellest hoolimata talusid nad toidust ja magamisvaipadest ilmajätmist, rangemat sunnitööd, tundidepikkusi ülekuulamisi peksmiste ja ähvardustega rahulikult ja vahel isegi pilgates. Meie meeleolu, mida me ei suutnud varjata, ärritas piinajaid veel rohkem. Enamikule meist tundusid need põgenikud nii tugevasti meie endi osana, et meile näis, nagu oleksime meie ise nad teele saatnud. Kuigi me põgenemisplaanist midagi ei teadnud, tundus meile, et meil on õnnestunud midagi erakordset korda saata. Paljudele meist oli vaenlane paistnud kõikvõimsana. Kuna tugev inimene võib rahulikult mõnikord eksida, ilma midagi kaotamata, sest ka kõige võimsamad inimesed on siiski inimesed — jah, nende eksimused teevad neid veel inimlikumaks —, ei tohi aga see, kes esineb kõikvõimsana, iialgi eksida, sest ta on kas kõikvõimas või mitte midagi. Kui läheb korda anda kas või pisemgi hoop vaenlase kõikvõimsusele, siis võib kõik õnnestuda."
Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982