"Joon su terviseks, Marie..." mu isa hääl kostis üle raadiost kõlava Frank Zanderi lööklaulu. "Määälestuuuste terviseeeks..."
Vaatasin avatud aknast sisse. Ta seisis redelil ja pahteldas auku seinas. Kui ta meid sisse tulemas kuulis, pööras ta ringi. Redel kõikus, mina hoidsin hinge kinni.
"Meister, ära mul nüüd alla saja."
Korraga seisis tema kõrval sinistes tunkedes täishabemega jõmm. Isa naeratas talle ja toetus käega vastu äsjapahteldatud seina.
"Et mina võiksin redelilt alla sadada? Mul on esmaklassiline tasakaalumeel, ärge te selle pärast küll muretsege." Jõmm jälgis teda kahtlevalt.
"Hei, Christine, hei, Dorothea. See on elektrik Onno. Onno, need on minu tütar ja Dorothea, see telekast, ta värvib pärast kõrtsi ära."
Ta tõmbas käega üle lauba, see kattus kenasti pahtlimassiga. Tema silmad särasid helehalli massi kõrval eresiniselt. Dorothea vaatas talle vaimustusega otsa.
"Heinz, sul on midagi näos."
"Mis parata." Isa laskus ettevaatlikult redelit mööda alla. "Töö jätab oma jälje. Ma pahteldasin siin esimest korda kõik seinaaugud üle, et sul oleks sile pind värvimiseks. Proovi endale ette kujutada, sein nägi välja nagu kraatritega kuumaastik, aga kuna kõik peab siuh-säuh käima, ei tegele keegi ettevalmistustega. Töömeestel on ju suva."
Otsisin seinalt pahteldatud kohti, aga leidsin ainult selle ühe, koos tema käejäljega. Ju see oligi siis see kraater olnud. (lk 50)
Dora Heldt, "Puhkus papaga", tlk Reet Weidebaum, 2018
