Palatalisatsioon

Proosa muuda

  • Keeletarvitajad ei mõtle kõneldes-kuulates normile. Norm on nende teadvuses lihtsalt kui tava. Kui miski tundub väär, siis öeldakse selle kohta: "hakkab vastu", "keegi nii ei räägi", "mina küll nii ei räägi". Keelekollektiivi objektiivse normi alusel ja mõjul kujuneb igal keelekollektiivi liikmel oma subjektiivne keeletunne, mille järgi ta moodustab oma ja hindab teiste kõnet. Teiste kõne tundub talle kas õige või väär (normikohane või -vastane). Kui miski tundub karjuvalt väär, siis kirjutatakse ajalehele, helistatakse Eesti Raadio keelesaatele või Eesti Keele Instituudi keelenõuandesse: see või see ütles präägu, osadel inimestel, koheselt või palataliseeritud alfa. (lk 38)
  • Indiviidi keeletarvituse ja keelelised otsustused määrab jämedates joontes kollektiivi keelenorm, kuid täiesti kokku ei tarvitse indiviidi teada eksisteeriv keelenorm ja tegelik keelenorm langeda. Igaks juhuks tuleks olla ettevaatlik seisukohaga: "Mina räägin nii, järelikult see on õige." Võimalik, et see siiski pole ainuõige. Üks eestlane ütleb fond ja sond palataliseerimata, teine fon'd ja son'd palataliseeritult - ja mõlemal on õigus. Need laenud on algul olnud palataliseerimata, kuid on rohkel kasutamisel kohanenud ja palataliseerunud nagu samasuguse ehitusega omasõnad män'd, kõn'd, tun'd. Eesti kirjakeele kasutajaskond on suur ja heterogeenne, seepärast ka variantide esinemine loomulik. (lk 38)
  • Näiteks eesti keele kõnelejate keskmine ja noorem põlvkond hääldab paljusid kolmesilbilisi võõrsõnu pearõhuga esimesel silbil, samal ajal kui vanemale põlvkonnale on omasem kolmanda silbi rõhk (analüüs, horisont, optimist, püramiid, vitamiin). Ka palatalisatsiooni on nooremail seesuguseis sõnus rohkem (horison't, seersan't, pederas't). (lk 38-39)