Fausto tuli muheldes terrassile, vajus toolile ja viskas paljad jalad rinnatisele. Ta nägu oli alati kas muigel või mossis ning võis ühe hetkega muutuda. Dickie sõnul oli Fausto üks väheseid külaelanikke, kes ei rääkinud lõunapoolset murrakut. Fausto elas Milanos ja oli mõneks kuuks Mongibellosse tädile külla sõitnud. Ta käis kolm korda nädalas keha viie ja poole kuue vahel; nad istusid terrassil, rüüpasid veini või kohvi ja lobisesid umbes tund aega. Tom ponnistas kõigest väest, et jätta meelde kõik, mida Fausto rääkis kaljudest, veest, poliitikast (Dickie rääkis, et Fausto oli kommunist, parteipiletiga kommunist, kes lehvitas oma piletit ameeriklaste ees alati, kui sai, sest nende jahmatus tegi talle nalja) ning ühe kui teise külaelaniku ohjeldamatust kassipulmalikust seksielust. Mõni kord ei tulnud Faustol midagi pähe, ta jäi Tomile ainiti otsa vaatama ja pahvatas naerma. Aga Tom tegi suuri edusamme, itaalia keel oli ainus, mida talle meeldis õppida ja mille omandamisel ta tegi edusamme. Tom tahtis rääkida itaalia keelt niisama hästi kui Dickie ja arvas, et saab sellega kuu aja jooksul hakkama, kui kõvasti vaeva näeb. (lk 59)
