Väikesesse esikusse paistis valgusvihk. Ta pistis ettevaatlikult pea uksepiida varjust välja ning nägi, et valgus tuleb postipilust. Pruunis kindas käsi küünitas august sisse ja hoidis servast kinni, et avaus võimalikult suur oleks. Jäme terastraat oli just lukupideme ümber kinnitumas.
Ta ei jõudnud mõelda.
"Mida kuradit sa seal teed," kisendas ta.
Sekundiks tuli pilust nähtavale silmapaar, ja siis paistis valgusvihk talle otse näkku. Ta oli täiesti pimestatud ning pani käe silmade ette. Järgmisel silmapilgul kuulis ta, kuidas postipilu sulgus ning kiired sammud trepist alla jooksid. (lk 56)
