Vaistlikult, midagi mõtlemata, ronis Kingpool teisele poole tüve. Ja siin nägi ta äkki ümarat avaust.
Puuõõnsus!
Ei mingit kõhklemist enam — sisse sealt! Kiiresti puuõõnde ja kõik!
Kingpoolele lõi vastu kosutav jahedus. Ta kobas käsikaudu ringi, sest pärast eredat päikesepaistet ei tahtnud silmad puuõõnsuses valitseva pimedusega harjuda.
Kuid palju ei olnud talle aega antud. Juba torkas rottki oma koonu ümarast avausest sisse. Pimeduse tõttu ei võinud ta Kingpoolt näha, seda kiiremini liikudes aga vedasid ta sõõrmed õhku.
Samal silmapilgul puudutas Kingpoole käsi mingit metallist eset. Ja vaata imet — sel esemel oli varski taga. Paras vars, millest kinni haarata. Ese meenutas kellut, müürseppade tööriista, kuid Kingpoolel polnud praegu aega selle täpse otstarbe üle järele mõelda. Temal läks kellu moodi asja praegu vaid üheks otstarbeks vaja.
Ta haaras varrest kahe käega kinni, tõstis eseme kõrgele õhku ja virutas sellega kõigest jõust rotile pähe. (lk 141)
