Arvestades antiikkeelte õppe puudumist või pealispindsust kõigi teiste erialade spetsialistidel terves Eestis, on klassikalise filoloogia eri astmete üliõpilased magistri- ja doktoriõppe, aga ka teadusprojektide raames teinud viimase 20 aasta jooksul ära rahvusteaduste uurimisel selle baastöö, mida mujal Euroopas teevad germanistid, ajaloolased ja kirjandusteadlased. Kogu 17. sajandi Eesti kirjandusliku vaimukultuuri uurimine on olnud klassikaliste filoloogide õlul alates Academia Gustaviana alusdokumentide (põhikiri, avaaktuse kirjeldus jne) uusediteerimisest ja tõlkimisest kuni kogu siinse juhuluule ja akadeemilise ladinakeelse kirjakultuuri pärandi läbitöötamiseni kirjanduslikust ja lingvistilisest aspektist [---].
Tartu Ülikooli õppekavade rahvusteaduslikkuse hindamisel ei lähtuta mitte ühe või teise eriala õppejõudude ja üliõpilaste tegelikust panusest rahvusteaduste uurimisse, vaid sellest, mitut protsenti õppekava ainetest loevad rahvusprofessoriteks nimetatud isikud. Väga vajalikust rahvusprofessuuride algatusest on õppekavade hindamise ja reformi käigus saanud kriteerium, mis teeb näiteks rahvusliku metallitöö tähtsamaks kirjanduse ja selle kaudu tekstilise maailmatunnetuse tekke uurimisest varauusaegse Eesti alal, millega tegelevad klassikalised filoloogid.
