Sabotaaž

ProosaRedigeeri

  • Mu vanemad suitsetasid, kui laps olin. Õhtul köögis päevaseid tööasju arutades oli neil kombeks suitsud süüdata. Hiljem suitsetasid nad ka laualt nõusid koristades, mõnikord värske õhu tarvis akent avades. Nad ei suitsetanud palju, pigem harjumusest ning põikpäisusest. Nad suitsetasid edasi ka pärast seda, kui uuringud selle harjumuse halva mõju tõestasid.
See ajas nii minu kui Craigi täiesti hulluks. Köhisin kõva häälega demonstratiivselt iga kord, kui nad sigaretid läitsid. Saboteerisime ka vanemate varusid. Väikestena võtsime näiteks riiulilt terve uue paki Newporti sigarette ja murdsime nad siis kraanikausi kohal ükshaaval pooleks. Mõnikord kastsime suitsuotsad tšillikastmesse ja pistsime nad seejärel pakki tagasi. Pidasime vanematele loenguid kopsuvähist, selgitades neid õudusi, mida kooli tervisekursuse videotes näidati - pildid suitsetaja kopsudest, mis olid mustad ja söestunud, surma ootamas, surma nende rinnus. Kontrastiks näidati loomulikult mittesuitsetajate ilusaid terveid suitsust puutumata erkroosasid kopsusid. Põhimõte oli piisavalt lihtne, et nende käitumist maapõhja siunata: hea/halb. Terve/haige. Kõik valivad oma tuleviku ise. Täpselt nii nagu nad ise meid õpetanud olid. Ning siiski läks aastaid, enne kui nad suitsetamise lõpuks maha jätsid. (lk 109-110)