Proosa

muuda
  • Feeney seisis kartseri ees, nägu punane kui peet ja esiisadelt päritud politseinikunui käes. Üsna võimalik, et nuia oli juba kasutatud väikese jõugu vastu, mis üritas kartserit rünnata, sest üks mees lamas maas, hoidis kubemest ja oigas. Vimesi üsna pikaaegsed kogemused ütlesid siiski, et oigava mehe hoolikalt sihitud ebaõnnel oli rohkem pistmist proua Upshotiga, kes oli meestest poolringi keskel: kõik mehed olid valmis eemale kargama, kui proua Upshot luuavarre nende poole keeras. "Ärge mõelgegi öelda, et minu Feeney pole võmm! Ta on võmm ja tema isa oli samuti, ja tema vanaisa ja vanavanaisa." Proua Upshot vaikis hetke ja lisas siis vastumeelselt: "Andke andeks, nüüd ma valetasin, tema oli kurjategija, aga see on peaaegu sama mis võmm!" (lk 229)

Luule

muuda

Ma lõhun labidaga
sektsioonkappi, kes on sama
vana kui mina.
Mina ja kapp, kes mu käte all sureb:
me oleme samaväärsed.
Ainult elu on seadnud nii,
et tema on vaikne objekt,
kes on sündinud teisiti,
sündinud enne kui ta hing,
ja mina elus inimene,
kes joobub sellest,
kui hästi ta teab,
millal raiuda toore jõuga
ja millal meelitada.

  • Maarja Kangro, "Asja surm", rmt: "Heureka", Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2008, lk 36