ProosaRedigeeri

  • Aga tookord, kui ma vaibaääre taha komistasin ja suure mürtsuga põrandale käpuli kukkusin? Mu põlv sai haiget ja sinna tuli sinikas. Siis ma nutsin jälle.
Emme puhus põlvele peale ja lohutas ja ütles:
"Siia tuli ainult väike sinikas, pole vaja nutta. Õnneks ei läinud jalaluu katki!"
Ja ma ei nutnudki enam, vaid hakkasin jäätist sööma, sest emme teadis, et jäätis on kõige parem sinikarohi. (lk 46-47)
  • Kristiina Kass, "Nutuväärt asi", rmt: "Petra lood", täiendatud trükk, 2013