Proosa

muuda
  • Nad olid toredas tujus ja päev oli tore - ilm soe, taevas sinine, õhk selge, puhkemisel akaatsiapungad nagu kurgiseemned. Kella tilistades logistas mööda sõita väike punane tramm. Sevastjanov ja Sjomka hüppasid sõidu pealt järelvagunisse. See oli lahtine platvorm, pingid olid vagunis põiki, platvormi mõlemal küljel oli astmelaud; mööda seda turnis osavalt konduktor, külg ees, hoidis nöörist kinni ja müüs pileteid. Sevastjanovi ja Sjmoka järel hüppas vagunisse kaltsudes kodutu jõmpsikas, kandis ette moodsa sentimentaalse laulukese sõnadega: "Ema on mul šansonett", käis tiiru mööda astmelauda ja kogus ükskõikse näoga honorari, võttis lõpuks ükskõikse näoga, ilma et oleks sinnapoole vaadanudki, konduktori suust paberossi, pists endale suhu ja hüppas maha... (lk 15)
    • Veera Panova, "Sentimentaalne romaan", tlk Maret Käbin, 1961, LR 20/21