Jalad veritsesid, ta tajus seda. Oli päikesest põlenud, suu kuivas, nälginud magu oli sõlmes. Ta lehkas, otsekui oleks ligunenud higilombis. Loivamisi saabus ta künkale hotelli juurde ja astus sisse, ning administraator, kes oli nad eile õndsalikult hotelli registreerinud, pahvatas: "Opaa! Härra Satterwhite, mis teiega juhtus?" Ja Lotto kägises: "Mind rööviti," sest teatud mõttes oligi see tõsi, publik oli temalt ärandanud soliidsuse; ja mees kamandas jooksupoissi, kes tõi kohale hotelli ratastooli, et eskortida Lotto liftiga üles numbrituppa, ja võti kohmitseti lagedale ja ta lükati tuppa ja Mathilde tõusis voodis istuli, lina all alasti, ja naeratas talle. (lk 158)
Naine ohkas ja tõi talle veel, ja uksele koputati ja naine avas ukse, ja koridoris seisis jooksupoiss ratastel lauakesega, millel oli šampanjaämber, lõhe- ja sparglivaagen, korvike pehmete kuumade kuklitega ja desserdiks šokolaadikook, kõik hotelli kulul, et vabandada tänavaröövi eest. Üldiselt on San Francisco džentelmenlik linn, intsidente esineb harva. Vajab ta arstiabi, leidub hotellil lepinguline tohter ja nõnda edasi. Palun teatage, kui saame täiendavalt kasuks olla. (lk 159)
Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad". Tõlkinud Lauri Saaber, 2017
