Tema kohta

muuda
  • Nähtavasti oli hetk tulnud ajaloo pimedusest — kas Maie oli siis juba ajalugu? — ja ratsutas nüüd võimukalt nagu Tšingis-khaan Maie poole. — Aga miks oli ta seekord ilma saatjateta ja natuke kurb? — Maie hüppas teelt kõrvale.
Hüpates haaras ta instinktiivselt kaitsekilbi ja hakkas sellega Tšingis-khaani ees vehklema. Äkki oli ta sama jahmunud kui mõni minut tagasi. Kaitsekilbiks oli surnud Mimmi. Maie oli Tšingis-khaanile tahtnud enda teadmata näidata, kuidas ta saab Mimmist jagu. Halvustamisega. Madalaks tegemisega. Nii muutub ta ise võitmatuks. Ja see, et ta oli Mimmi suhtes ülekohtune, polnud praegusel juhul üldse tähtis. Praegu oli vaja halvustada. Võidelda. Esimese ettejuhtuva vahendiga. Ja ta ütles Mimmile, et too ei osanud pojale korralikku nimegi panna.
Mis nimi oli Igo, mida hakati suupärasemalt Iigoks venitama! (lk 6)